Jüri Pino: Eesti vajab sõda Lätiga
Aitaks niisama väikesest tüliküsimusest. Näiteks vana hea Ruhnu pärast. Traditsioone tuleb ju austada.
Välja näha võiks see umbes nii.
Kui järjekordne karu Lätist Ruhnu ujub, järgnevad talle Läti vaprate kaitsejõudud esindajad. Tegelikult polegi vaja, et ujuks, aitab, kui lätlased viitsivad väita, nagu ujunuks. Kord Ruhnul, teatavad lätlased, et tulid siia karu kaitsma. Eestlased oma 600-800 karuga ei olevat võimelised ursiide hindama, võivad looma niisama maha lasta. Aga lätlastele on üks karu juba pool karudest. Ja üleüldse, igaunid…
Enesest mõista tuleb seepeale alarmeerida Eesti poolt piirivalve ja muidu väeosad.
Kuna, nagu öeldud, täisverelist sõda meile ei lubata, võetakse Ruhnul positsioonid sisse ja hakatakse vastastikku põrnitsema.
Kolkapatriootlikult on meil justnagu õigus, ikkagi Ruhnu, Saare maakond, Eesti territoorium, kuradi kuuevarbalised… Suures pildis jällegi on karu mitte küll väga, aga siiski ohustatud liik ning lätlaste ettevõtmine kisub igal puudekallistajal nutu ja uhkuse kurku. Lai dzivo Latvija!
Nii et mõlematel jääb õigust ülegi. Võimaldades õnnistada kõiki võimalikke maailmaorganisatsioone värvikate kaebuste voogudega.
Vahepeal on selge, et Läti okupant Ruhnul on ju vaid inimene. Tahab süüa, juua, katust pea kohale, kolinaga peldikut ning meelelahutust. Seega tuleb ehitada kordon või punker või kasiino. Mis muidugi teravdab olukorda ja sunnib Eesti poolt tõstma valvsust ning kohaloleva väekontingendi suurust, näiteks neljalt viiele.
Olukorra edasisel teravnemisel võib vaikivas koostöös Ruhnu pooleks jagada. Mitte müüri, vaid näiteks kauni hekiga. Noh, et ära märkida, kust tüli läheb. Samas peaks kohaliku tsiviilelanikkonna liikumine olema vaba. Et aga asi liiga lõtv poleks, olgu Ruhnu külastajatel dokumendid kaasas ja nemad sealt hekist läbi minna ei tohi. Sest meie ei tunnista Läti okupatsiooni, lätlased meid. Maad mööda jäägu, nagu on.
Ongi sihuke Baltikumi Küpros valmis. Miks ei? Vaadake Kreekat ja Türgit ja Küprost. On ju ammu öeldud, et poleks nii Kreeka kui Türgi NATOs, oleksid mõlemad juba korduvalt karvupidi kokku läinud.
No nii.
Keegi ei küsib muidugi, et milleks selline jama peaks hea olema, aga vastata võib ju ikka.
Kõigepealt toob see mõlemale tuntust. Üldiselt on maailm selle kandi siin ju üsna ära unustanud. Tore oleks taas valgusvihus olla, võibolla keegi hakkab huvigi tundma, et mis punt siin pesitseb.
Edasi toob see selgelt ja rehepaplikult pappi. Lätlased oleksid püsti lollid, kui hakkaksid oma karukaitsekontingenti oma rahast ülevalt pidada. Maailmas fonde küllalt, mis viimase sitika pärast muretsevad.
See tõmbaks tõenäoliselt turiste. Seltskonda, kes naudib kergelt kõhedat olekut, dokumentide kontrolli, piiriposte ning võimalust hiljem kodus rääkida suurtest seiklustest (keegi sahistas põõsastes, ju see karu oli). Eriline võlu oleks just ses piirijoones. St, et Eestist pääseks Lõuna-Ruhnu, tuleks minna läbi Riia ja vastupidi, et Lätist saaks Põhja-Ruhnu, läbi Pärnu. Elavdaks ju turismi, majutust, liiklust. Pisike saar oleks ju äkitselt põnev koht, haaki väärt.
Heki rajamine üksi võimaldaks jälle rehepappi teha. Loodus peaks ju puutumata jääma, asi sobima, ilus olema, mitte haavama ega tasakaalust välja viima. Maastikarhitektid, ökoloogid, kes kõik saaksid tööd ja leiba. Tore ju. Tõsiselt.
Täiesti jabural viisil saaks pappi norida ka kaitsealase koostöö sildi all. Kumbki saab teist tõrvata: et igavesed punased kütid… eh, noh, ega ma täpselt teagi, aga võibolla võiks lätlased ette heita samast perioodist üleolevat suhtumist okupeeritud elanikkonda soomusronglaste poolt. Või leiutagu ise.
Nii või naa — andke raha, sest, vaadake, Eesti oma reservarmeega on väga ohtlik Lätile, Läti oma puruelukutselise armeega jälle meile. Ja koostöö: kui mõlemad on ühel nõul, et tasub tüli kiskuda, kuidas see siis koostöö ei ole? Igapidi kõik klapib.
Sõidab näiteks Mart Laar Tartusse, saavad kohe lätlased nõuda kiiret abi — eks kaitseminister liigu peatsele lahingutegevusele lähemale… Mis siis, et Laar hoopis EÜSi aastapäevale läheb. Lätlaste liigotamist varjatud mobilisatsiooniharjutusena esitada pole siitpoolt üldse probleem.
Aga.
Kõige tähtsam, võibolla. See justnagu tüli ja vastasseis annaks hea vastuse, kui amerid või muud rahvusvahelise demokraatia levitajad tulevad siitkandist jälle soldateid küsima, et need võitleksid naiste õiguste eest kuskil eiteakus.
Nimelt: heameelega, aga üole anda — naaber on nii sitt ja sant, et muudkui värise! Mehed kõik seal, näpp triklil, tea, kas tuleb moonast välja, kui andmiseks läheb…
Peaasi, et Ruhnul vihaste nägudega oldaks, kui luuresatelliit üle lendab.
Sõdime ära! Läti keeli (asekaitseministri väitel): Karosim!
