Kohustuslikult kultuurselt harituks?
Ühed arvasid, et ta tahaks õpilaste silmaringi avardada kinokunsti pärlite tutvustamisega, teised jälle kahtlustasid haridusjuhti soovis kirjanduse tähtsuse vähendamises meie koolis. Arvatavasti ei mõelnud minister ei üht ega teist. Pigem tahtis ta juhtida tähelepanu asjaolule, et hea film võiks toetada kirjandusõpet ning samal ajal juhiks õpilasi kinokunsti tõeliste pärlite juurde.
Meie koolinoored on ajahädas, seda teavad peale nende eneste väga hästi lapsevanemad. Õppeprogrammid on nõudlikud, mahukad ja hoolsal õppuril tuleb võtta isegi uneajast lisa, et järgmisel päeval ettevalmistatuna õpetaja ette astuda. Igale aineõpetajale on südameasjaks, et õpilasest just tema poolt õpetatu abil saaks silmapaistvalt haritud ja kultuurne ühiskonna liige. Seda sama soovivad ka kirjanduspedagoogid ja nii püüavadki nad oma käskude-soovide kaudu suunata õppureid tõelise kirjandusega sinasõbraks saama, ammutama sealt eetikat, moraali, õiget elukäsitlust ja mida kõike veel.
Nii ongi tekkinud koolisüsteemi väljendid kohustuslik kirjandus ja soovitatud kirjandus. Esimene neist kohustab õpilasi lugema nende autorite teoseid, mida ametlik kooliprogramm ette näeb ja teisel juhul on tegu raamatutega, mida õpetaja oma arusaamade ja maitse järgi peab vajalikuks lektüüriks, et noorest saaks see kultuurselt haritud inimene.
Vaadates kohustusliku kirjanduse nimistuid, saab selgeks, et need on kooliti üsna erinevad. Muidugi ei puudu sealt kunagi Sophokles, Shakespeare, Tolstoi ja Tammsaare ning veel rida programmiga ettenähtud kirjandusklassikuid. Küll on aga erinevad teosed, mida ühe või teise kirjaniku puhul lugema kohustatakse. Kui Sophoklese puhul on ainuvalikuks "Kuningas Oidipus", siis näiteks Shakespeare puhul kaldutakse "Hamleti" poole, kuigi "Romeo ja Julia" oleks vist noortele paremini arusaadav ning Tolstoi puhul on "Anna Karenina" kohustuslikuks tegemine küll üsna kahtlane ettevõtmine, sest sellest loost on midagi õpetlikku tänasesse päeva vähe kaasa võtta meil kõigil.
Lihtsalt Lev Tolstoi oli, on ja jääb kui hea loojutustaja, oma aja jäädvustaja. Ajaloo seisukohalt oleks "Sõda ja rahu" vaatamata oma mahukusele kindlasti parem valik, kui juba kohustuslikku lugemist korraldada. A.H.Tammsaare "Tõde ja õiguse" puhul lepitakse 1-2 osa läbi lugemisega, mõnes koolis aitab avaosast küll. Küllap mängib siin rolli pedagoogi põhjendatud kartus, et rohkemaks ei ole õpilased võimelised lihtsalt ajapuuduse tõttu.
Suuri küsimusi tekitab nn. soovitatud kirjanduse valik, mille teeb iga kooli ning klassi kirjandusõpetaja. Siin hakkavad mängima rolli õpetja maitse, maailmavaade, sugu ja veel paljud inimlikud tegurid. Nii juhtubki, et 8. klassi õpilane peab lugema G.Segali "Love Story´t" ja E. Bronte "Jane Eyre'i", mis talle oma vanuse ja vähese elukogemuse tõttu kuidagi kohale ei jõua.
Kas E.M Remarque´i "Läänerindel muutusteta" peab ikka kooliaja kirjanduseks olema? Siit ka põhiküsimus - kuidas muuta kohustuslikult loetava lektüüri nimekiri selliseks, et ajapuuduses vaevlev õppur selle suudaks läbi lugeda ja sealjuures ka vajaliku emotsiooni ning õpetussõnad sellest ka eluteele kaasa võtaks? See vist peaks olema kirjandusõppe üks väärtusi lisaks kultuursele haritusele.
Küllap on haridusministergi tutvunud koolide kohustuslik-soovitusliku kirjanduse nimekirjadega ning teab ka hästi õpilaste suure koormuse probleeme. Noor inimene vajab ju sportimist, huvialasid, koolivälist suhtlust - kodus ootab aga Sophokles ja juba homme tuleb aru anda. Ja siin võiks tõesti appi tulla paljude klassikaliste kirjandusteoste suurepärased ekraniseeringud, filmikunst saaks toetajaks kirjandusõppes.
Liiatigi on teadjamad inimesed arvamusel, et sageli kutsub hea film hiljem raamatut haarama ja filmiloole kinnitust saama. Kas pole seegi üheks võimaluseks palju muretsetud vähese lugemuse probleemi leevendamisel? Muidugi oleks teretulnud ka filmiklassika tutvustamine kooliõppes, kuid see ei tohiks kujuneda veel üheks aeganõudvaks kohustuseks. On küll ilmne, et kui täna gümnasistiga teha juttu Fellinist, Antonionist või Mihalkovist, laiutatakse vaid käsi. Paraku võib sama öelda tihti ka juba tudengite kohta. See ei viita küll kuidagi sellele, et hariduse omandamine võrduks haritusega, veel vähem kultuurselt haritud inimesega.
Omaette küsimuseks saab see, kuidas filmide vaatamist õpilasele pakkuda. Abiks võiks ju olla (ja paljudele ilmselt ka on) internet, kuid täna tuleb tõdeda, et vaatamata paljukiidetud infotehnoloogia riigile, pole ühtegi omakeelset filmide veebis vaatamise või allalaadimise lehekülge netis olemas. Ikka otsime abi mujalt maailmast, küll seaduslikult, küll piraatlikult ja paljudele jääb keeleprobleemi tõttu tulemus ikka saamata.
Eesti video-DVD laenutusi uurides saab selgeks, et klassikafilmide otsimine on tulutu tegevus, see puudutab ka häid ekraniseeringuid. "Tuulest viidud" ekraniseeringuga asi suures joones piirdubki. Ehk leiduks meilgi mõni hakkaja ettevõtja, kes näiteks koostöös haridusjuhtide, kirjanduspedagoogidega võtaks oma südameasjaks luua mingi taoline filmibaas, mis toetaks nii kirjandus- kui ka filmikunstiõpet?
Kohustulikult kultuurselt haritud saamises ei ole midagi taunitavat, kuid see peaks tõepoolest vastama aja nõuetele ja võimalustele. Aeg minna sõnadelt tegudele ja kuulata tähelepanelikult mõistlikke ettepanekuid, sealhulgas ka ministri omi.
