Jüri Estam: USA taktika Afganistanis on eestlase kätetöö — aga see ei tööta

Käesolev essee sündis jutuajamisest ühe olulise arvamuskujundajaga. Rääkisime ekspeditsioonimissioonidel olevatest Eesti sõduritest. Poetasin lause, et ei usu eriti COIN’i (ingliskeelse mõiste counterinsurgency akronüüm) ehk kuni viimase ajani liitlaste poolt Afganistanis viljeletud mässuliste vastasesse doktriini.

Või siis ei usu ma vähemalt võimesse seda lõplikult teostada.

Lihtsustatult tähendab COIN selliste meetmete kasutamist mässuliste mahasurumiseks, mis peaksid võimaldama kohalikel elanikel anda oma toetus Karzai valitsusele, taliibidest-fedajeedidest usuvõitlejatele selga pöörates.

Kas oleme teadlikud sellest, kui suhteliselt arvestatavad on olnud eestlaste ajaloolised rollid Afganistanis? Näiteks aastal 1979, mil riigipööret sooritanud KGB eriüksus Grom ja teised nõukogude väeosad tapsid Afganistani presidendi Hafizulla Amini? Võimalik, et üks tolle operatsiooni juhtidest oli eestlane — nii kirjutas kunagi Peeter Ernits.

Kuulujutud aastast 1979 kuulujuttudeks, aga meie presidendi puštu keelt valdava venna Andres Ilvese osa afgaanide ühiskonna mõjutamisel on olnud oluline. Ta on Raadio Vaba Afganistani esimene juhataja ja BBC raadio World Service’i pärsia-, puštu-, dari- ja tadžikikeelse osakonna staažikas juht. Andres Ilves aga on jäänud Eestis suhteliselt märkamatuks.

Nagu presidendi vend, pole ka ameerika eestlasest professor Kalev Sepp meil siin üldtuntud figuur, erinevalt Ameerikast, kus teda kutsutakse sageli televisioonis esinema. Eestis tunnevad teda üksnes meie kaitseväelased ja julgeolekuanalüütikud. Dr. Sepp on mõjutanud sõjapidamist Iraagis ja Afganistanis tõenäoliselt rohkem kui ükski teine eestlane. Sepal on Harvardi doktorikraad, ta on lahingukogemustega USA eriotstarbeliste vägede ohvitser — ingliskeelse hüüdnimega gunner ehk laskur.

Määrav siinses kontekstis on, et Kalev Sepp tegi umbes nelja-viie aasta eest tähelennu kui Ühendriikide ülestõusude alistamise õpetuse või siis doktriini (seesama COIN) küllap et kõige tuntum autoriteet. Kõige kõrgemal tasandil võttis Dr. Sepa nõu kuulda Ühendriikide president Bush noorem, kui Sepp töötas USA kaitseministri vanemnõuniku abina erioperatsioonide valdkonnas, kuni Barack Obama asumiseni Valgesse Majja 2009. aastal.

COIN teooria ütleb: mässulistest jagusaamiseks on esimese sammuna vaja sõjardid ühest piirkonnast teise järel jõuga välja pressida, saavutada elanike usaldus ja luua eeldused selleks, et viimased saaksid rahus elada. Kalev Sepa mõttearenduseks on, et vastane tuleb kas marginaliseerida või olukord saada vähemalt sedavõrd kontrolli alla, et Afganistani keskvõim suudaks taliibe ise vaos hoida. Ja- kes teab, äkki ka rivist päriselt välja lüüa. “Riik on nende oma, nad peaksid ise selle eest võitlema,” ütleb Kalev Sepp.

Kuid kas COIN’i autorid annavad enesele piisavalt aru, kui tugevad on hõimuliikmete omavahelised suhted? Kas afgaanid tahavad seda, mida tahab dr. Sepp? Lisaks talude sundkollektiviseerimisele tuli enamlastel-venelastel balti “bandiitide” alistamiseks küüditada 1949. aastal 85 000 baltlast. Erinevalt punaste hävituspataljonlastest üritavad rahvusvahelised julgeolekujõud Afganistanis säästa kohalikke elanikke. Nii talitada ongi üks COIN’i põhiprintsiipidest.

Sellele vaatamata leiavad sealsed tsiviilisikud end sageli haamri ja alasi vahel olevat. Nad on risttules mitte ainult otseses, aga ka hingelises tähenduses. Puštude sisemine kodeering, nende tavad ja nende tõekspidamised pole ühe päeva liblikas. Mõned antropoloogid-etnoloogid teavad rääkida, et nemad ongi meie maailma järelejäänud hõimudest see kõikidest kõige sitkem. Afgaanide suur sündivus on täiendav tegur, mida unustada ei tohiks. Neil on poegi ja mullasid jalaga segada.

Enne Afganistani kasutasid lääneliitlased Lõuna Vietnamis COIN strateegia üht varasemat varianti kohalike kommunistidest sisside vastu, kellede taga seisid Hanoi, Peking ja isegi Moskva. Pole liialdus öelda, et kuni Lõuna-Vietnami vallutamiseni ja omariikluse hävitamiseni oli Saigon kindlam USA liitlane kui Kabul, pealegi kartsid paljud Lõuna-Vietnami elanikud tõsiselt diktaatorlike kommunistide alla sattumist. Erinevalt Lõuna-Vietnamist on COIN, nii nagu seda Afganistanis rakendatakse, läbi põimunud soovist muuta Afganistani ühiskonna väärtusi, mis on midagi muud, kui pelk püüe suurendada kodanike turvatunnet.

N-ö miljoni dollari küsimus on, miks peaks inimesehing oma kodukohas olema ustavam režiimile kui hõimule? See ei ole vist arusaadav paljudele lääne inimestele, kes on kaotanud kontakti sellega, mida kujutab endast hõim.

Pole tänamatumat tööd, kuid tuleviku ennustamine ja mina seda luksust enesel siin eriti ei luba. Barack Obama ja tema nõustajate strateegia tugineb arusaamale, et Afganistani rahvaarmee ja kohalik politsei soovivad ja suudavad riigi stabiliseerimise koormuse enese peale võtta. Nagu Riho Ühtegi on kirjutanud: “…keegi ei taha jääda võõrale maale.” Kui eesti mehed-naised ega ameeriklased ei igatse just olla võõral ja vaesel maal, olen mina skeptiline COIN’i suhtes just nimelt selle tõttu, et keegi ei armasta oma territooriumil kutsumata võõraid sõdureid — asi, mida me ise tunneme liiga hästi. Kutsumata võõra sõduri ja oodatud liitlase vahel on mäekõrgune vahe.

Operatsioonid inimeste veenmiseks (n-ö “südamete ja hingede” oma poole võitmise operatsioonid) on üüratult kallid. Kabul asub Moskvast 3 400, Londonist ligi 6 000 ja Washingtonist enam kui 11 000 km kaugusel. Brittide, venelaste, aga ka USA ning tema liitlaste jaoks on võitlemine islamiusuliste puštunite ja teiste afgaani-pakistani hõimudega osutunud läbi ajaloo kalliks lõbuks. Ühendriikide maksumaksjad peavad üle käte läinud riikliku võlakoorma saama uuesti kontrolli alla, ja sellele lisaks esineb ka sõjatüdimust.

Ameeriklaste uuema aja sõjapidamised Lähis-Idas ja Aasias on kestnud sisuliselt sama kaua, kui Eesti on olnud jälle iseseisev. Pole välistatud, et USA-s leiab aset talle tüüpiline kümneks aastaks suhteline enesessetõmbumine. Selline käitumine Ühendriikides on lausa tsükliline, nagu politoloogid on täheldanud. Vaadatakse üle kõik mitteolulised kulutused. Võib juhtuda, et need arvamusliidrid, kes peavad sisepoliitikat kõige olulisemaks, esitavad isegi nõude USA liitlassuhete ülevaatamiseks. “Kas on mõtet minna appi sellistele riikidele, kellede eest vastutamine ei tundu olevat meie (ameeriklaste) huvides?” Kes teab — kui häda peaks härja kohe väga kaevu ajama, vaatab Washington isegi üle oma liitlassuhte Iisraeliga, mis vähendaks islamlaste vimma Ameerika suhtes.

Kuid kas USA oskab Eestis päriselt-küllaldaselt sõpra näha? Selle üle otsustamine on suuresti Ühendriikide meedia ja “tavaliste ameeriklaste” kätes, aga ka selles, kuidas me suudame seda neile serveerida. Selles, kui hästi meie saatkonnad ja Eesti eest näoga teiste riikide poole seisvad publitsistikaspetsialistid — võiks peaaegu öelda “mõjuagendid” — teevad oma tööd. Viimaseid tundub Eestil olevat aga lubamatult vähe.

Järgneb.

Delfi avaldab Jüri Estami viieosalise artiklite sarja, kus ta analüüsib Eesti liitlassuhteid.