Lugeja: ka ilma eelkoolita on vabalt võimalik nii-öelda eliitkooli saada
Tean seda tunnet väga hästi ja olen isegi selle otsa nii mõnedki korrad "komistanud". Kui minu lapsel kooliiga lähenema hakkas, kaalusin samuti eelkooli. Just sellepärast, et nii paljud lapsed meie lasteaiast eelkoolis käisid. Mulle tundus, et olen mingilt tähtsalt rongilt maha jäämas.
Õnneks oli meil väga hea suhe oma lasteaia kasvatajaga, kes võttis asja ülirahulikult. Tema arvas, et eelkool ei ole midagi halba, aga otsest vajadust selleks ta ka ei näe. Ta lisas, et ka lasteaed õpetab peamiselt samu asju, mis kooliks valmistumisel vajalikud on. Jäädes erapooletuks, suutis ta mulle siiski anda vajalikku tuge, et saaksin ise otsustada.
Otsustasin rahulikult järele mõelda. Esiteks algas enamik eelkoole sellisel kellaajal, et ma oleksin pidanud töölt paar tundi varem ära tulema - see polnud võimalik. Teine osa eelkoole alustas õhtul kella 6 paiku. Milline laps peaks peale pikka lasteaiapäeva jaksama veel eelkoolis käia? Nädalavahetusel toimuv eelkool tundus mulle samuti liig, mis liig - olgu ikka nii lapsel kui vanemal võimalik seda paari vaba päeva ise planeerida.
Teiseks argumendiks sai eelkooli tasu, mis rahakotti just ei hellita. Nii ma otsustasingi, et eelkool jääb ära. Plaan proovida Tallinna kesklinna koolidesse saamist jäi alles, sest meie nö kodukool oli just sel aastal remondis ja kesklinn oleks olnud mugavaim variant just asukoha poolest.
Mõtlesin, et olgu - kui ta oma teadmiste põhjal ja ilma spetsiaalse "tuunimiseta" saab soovitud kooli, siis küllap saab ta seal ka edaspidi hakkama. Kui ta ilma eriettevalmistuseta sinna ei saa, siis ilmselt pole see talle ka võimetekohane ja vajalik.
Kui koolikatsete aeg käes, võtsin lapse käekõrvale ja läksime proovima. Spetsiaalselt õpetasin talle vaid vanemate ametinimed selgeks. Ma tõesti ei tea, miks peaks kooliminev laps täpselt oskama öelda, mis ametit ta ema või isa peab, aga kui vaja, siis vaja. Kellaaegu kordasime vist ka.
Katsete päeval oli küll tunne, et kas tõesti olen ka mina üks neist vanematest, kes viib oma lapse koolikatsetele ja tekitab talle sellega trauma koolimineku suhtes (millest ka nii palju räägitakse). Laps oli õnneks elevil. Katsed olid kahes voorus. Peale esimest vooru sain last vilkasmisi näha - ta oli endiselt elevil ja ütles, et väga tore on. Teises osas oli lubatud vanemate kohalolek, kuid arvasin, et parem on mitte segama minna. Nii ma täpselt ei teagi, mida katsetel tehti, aga igatahes kinnitas laps, et talle väga meeldis ja just siia kooli tahab ta minna.
Minu üllatuseks sai laps väga head tulemused ja nii ta sinna kesklinna süvaõppega kooli läkski. Ma ei taha sugugi öelda, et minu laps on järelikult eriti andekas või eriline. Suur osa on kindlasti lihtsalt juhusel. Proovisime ühte kesklinna kooli veel ja seal ei saanud mu laps isegi lisanimekirja. Nii et mine võta kinni.
Tahan vaid lapsevanemaid julgustada - ärge laske ennast mõjutada neil, kes peavad eelkooli vältimatult vajalikuks. Usun, et kui lapsed käivad täispäeva lasteaias ja lisaks veel eelkoolis, on nad katsete ajaks võib-olla tõesti lihtsalt surmväsinud ja "ületuunitud". Palju õppimist ei võrdu alati hea tulemus - ei eelkoolis ega päris koolis.
Laske saatusel ka midagi paika panna. Ma tean, et seda on lihtne öelda, kuid mõned asjad lihtsalt loksuvad ise paika. Kindlasti tasuks tõsiselt mõelda ka seda, kas lapsele võiks süvaõpe üldse sobida.
Ma ei saa isegi öelda, et olen kohutavalt rahul, et mu laps süvaõppega klassis käib. Meie koolis on koormus kindlasti päris suur (mul küll puudub võrdlusmoment teiste koolidega - võib-olla on see lihtsalt tänapäeva värk?). Tegelikult ei poolda ma, et lapsed kogu aeg sellist tampi saavad. Kusagilt peab siis järele andma ja näiteks meie lapse puhul on need huviringid. Igale poole lihtsalt ei jõua. Olen mõelnud selle peale, kas tavalises klassis oleks asi ehk parem.
Praegu läheb tal hästi, aga võib-olla on ta mõne aastaga läbi põlenud (pedagoogid muide hoiatavad sellise asja eest küll - laps pingutab esimestel kooliaastatel nii palju, et hiljem lihtsalt ei suuda ega taha enam). Eks aeg näitab.
Meenutuseks veel natuke ka sellest ajast, kui mina kooli läksin. Ma käisin lasteaias vaid loetud päevad ja seega oli eelkool ehk 0-klass minule kohustuslik. Eelkool peaks tänapäevalgi olema mõeldud neile, kes lasteaias ei käi - ja peaks siis olema tasuta.
Olen omal ajal koolikatsetel käinud, sest käisin ka ise süvaõppega klassis. Mina mäletan küll seda, et nagu tol ajal ikka kombeks, ei räägitud mulle üldse, mida ja milleks ma seal teen. Olin ähmi täis just sellepärast, et ma ei saanud aru, mis toimub. Ja loomulikult ei osanud ma vastata kõigile küsimustele.
Näiteks ei olnud mul aimugi, mis on minu isa ja ema ametinimetused. Ma olevat öelnud, et isa on juhi abi ja ema kirjutab allkirju! (Isa oli juhataja autojuht (oli nõukaajal selline amet) ja ema raamatupidaja). Lisaks oli vanaema mind õpetanud liitma nii: kahele panna juurde kaks on... Katsetel küsiti aga, kui palju võrdub kaks pluss kaks. Kummaline küll, aga kuna sõnastus ei olnud täpselt sama, millega mina olin harjunud, ei saanud ma ka kohe aru, mis tehte ma pean tegema. Samamoodi oli mulle võõras sõna "lahutama". Nii et kuigi asja sisu oli mulle selge, ei saanud ma kohe aru, mida pean tegema.
Mäletan, et pidime ka inglisekeelseid sõnu hääldama. Ma polnud erinevalt tänapäeva lastest elu sees ühtegi inglisekeelest sõna kuulnud. Siis tundsin küll, et tuba käib ringi ja kohe minestan. Aga õnneks ei minestanud (millegipärast pidi laps siis katsetel püsti seisma!)
Nii et vaat need koolikatsed olid küll minu jaoks jubedad ja mäletan siiani eredalt seda kogemust. Süvaõppega klassi sain ma küll ja minu jaoks on see siiani suur väärtus, et sain midagi põhjalikult õppida. Samas annan aru, et kõigile see lihtsalt ei sobi. Mina olingi selline vaikne nohik ja tõesti nautisin õppimist. Sellel on oma varjuküljed ja ega ma ennast eeskujuks ei sea.
Nii et kallid lapsevanemad - olge julged ja ärge laske endale ajupesu teha! Võtke asja rahulikult, ärge laske ennast liiga palju mõjutada ja tehke ise omad otsused. Tean, et see on raske. Just seepärast olen jällegi tänulik meie kasvatajatele, kes oskasid toetada ja ei tekitanud asjatut paanikat.
