Perearst Eero Merilind: Eestis peab arst end ribadeks töötama
Umbes 20 aastat tagasi, kui loodi perearstisüsteem, tulid sellele uuele erialale särasilmsed ja teotahtelised arstid. Konkurss perearstiks saamiseks oli suur ning eriala huvitav ja perspektiivikas. Oli võimalus ise otsustada, koostada oma meeskond ning seda arendada.
Erinevates valdades suhtuti perearstidesse erinevalt. Oli selliseid, kus toetati ja abistati perearste ruumide ja sisseseade soetamisel, aga oli ka selliseid valdasid, kus perearsti tegevust takistati ning pidurdati.
Tallinnas oli peremeditsiinile väga tugev vastuseis, eelkõige polikliinikute juhtide poolt. Tallinnas käivituski perearstisüsteem aastaid hiljem kui mujal Eestis.
Huvitav on asjaolu, et täna, 20 aastat hiljem, ei ole olukord eriti muutunud. Kuigi perearst peaks olema valla inimestele oluline ja tervishoiuküsimused sama tähtsad nagu koolide ja lasteaedade omadki, ei ole ühtegi institutsiooni, mis vastutaks piirkonnas perearsti olemasolu eest.
Näen tõsist probleemi tervishoiu juhtimises nii riiklikul, kohaliku omavalitsuse kui ka perearstipraksise tasandil. Kes peaks ehitama perearstidele vastuvõturuumid ja leidma neile piirkonna elanike jaoks parima asukoha? Kuidas on tagatud esmatasandi infrastruktuuri finantseerimine? Kas perearstikeskuste rahastamine peaks arvestama pakutavate teenuste mahtu ja kvaliteeti ning piirkonna eripärasid või jagatakse raha kõikidele ühesugustel alustel?
Kuidas saab üksik perearst võimaldada omale puhkust või kas perearst peab olema 24 tundi kättesaadav telefoni või meili teel?
Kõik need probleemid kuhjuvad ning inimesed, kes on valinud arsti elukutse, väsivad. Nende silmis tuhmub sära.
Kõigile meile meeldivad väikesed lapsed, aga kui nad nutavad, siis peame vastu mõne tunni, vahel päeva, aga ükski inimene ei pea vastu ööpäevaringset nuttu. On vaja puhkust, aega iseendale, akude laadimist ja siis tundub kõik jälle ilus ning suudame edasi tegutseda.
Olen rääkinud Soomes töötavate arstidega. Suurim erinevus on töökoormuses, ühiskonna suhtumises arsti ning puhkusesse. Puhanud arst suudab endast anda parima ja võidelda koos patsiendiga tema tervise nimel, väsinud arst aga on lihtsalt väsinud.
