Internetitutvus: poiss osutus hoopis vanameheks!
Tutvusin interneti teel väga meeldiva poisiga, kes tundus väga minu sarnane olevat ja meie huvid isegi ühtisid - meil oli alati millegist rääkida. Tema jutt oli viisakas ja meeldiv ning temaga suheldes läks tunne kohe seest soojaks, sest ta sõnad olid tõesti ilusad.
Alati oli tema see, kes alustas kokkusaamise juttu, aga samas oli ta kategooriliselt selle vastu, et tema tuleks minule külla. Ta oli vaid sellest huvitatud, et läheksin temale külla ja rõhutas, et tuleksin üksinda, mitte sõbranna või emaga. Ta oli nõus isegi bussipileti kinni maksma, peaasi et talle külla läheksin.
Ausalt öeldes hakkasid mul tekkima väikesed kahtlused tema suhtes. Ma ei olnud enam tema isiksuses kindel. Eriti imelikuks läks asi siis, kui ta teatas, et tal ei ole mobiili ja ta kasutab vahepeal isa telefoni. Ja ta andiski isa telefoninumbri, et saaksin talle helistada kui talle külla tulema hakkan.
Ühel päeval siis helistasingi sellele numbrile ja vastu võttis üks vanamees, kes ütles, et ta poeg on korvpallitrennis ja jõuab alles õhtul koju. Ma lõpetasin kõne ja helistasin õhtul uuesti. Vastu võttis see sama mees, kes ütles nüüd, et pojal tuli üks esinemine ja ta jõuab alles hommikul. Jutt oli selles mõttes kahtlane, et poiss ei olnud mulle varem rääkinud, et ta kuskil esinemas käiks.
Sellel hetkel tekkisid mul tõsised kahtlused, kas tegemist on ikka noore poisiga, kellega kirjutan või on see kirjuta hoopis vanemas eas meesterahvas. Suhtlemist ma temaga ei lõpetanud ja otsustasin edasi suheldes selgitada täpsemalt välja, kellega on tegu. Tema jutt muutus aina meeldivamaks ja üha enam ta mulle meeldima hakkas.Samas keerlesid peas mõtted sellest, et äkki siiski kirjutan hoopis vanemas eas meesterahvaga.
Mõne aja möödudes sain ema nõusse, et ta viiks mind selle "poisi" kodukohta, et saaksin temaga natuke aega veeta. Turvalisuse huvides ütlesin emale, et ta jälgiks autost, mis toimub, kui temaga kohtuma lähen. Teel kirjasõbra juurde helistasin talle korraks, aga keegi ei vastanud. Helistasin mitu korda, aga ikka sama lugu. Pärast mitut proovimist kuulsin teadet - telefoninumber, millele te helistate, on välja lülitatud.
See oli hetk, kui ma hakkasin tõsiselt muretsema ja oleksin tahtnud tagasi koju sõita, aga ma ei hakanud emale esialgu sellest rääkima, et ei saa kirjasõpra telefoni teel kätte, sest kui minul tekkisid juba kahtlused, siis oleks täiskasvanul tekkinud need kindlapeale. Jõudsime kohta, kus pidime kell 12:00 kohtuma ja otsustasin uuesti helistada. Nüüd telefon kutsus ja vastas ikka see vanamees. Ta ütles, et poeg väänas jala välja ja on nüüd õhtuni haiglas, aga ta tuleb mulle autoga vastu ja siis pakkus välja, et jääksin ööseks tema poole, et siis saame rohkem suhelda ta pojaga, sest muidu jääb meil nii vähe aega, kuna poeg jõuab alles õhtul hilja koju.
Rääkisin sama jutu ka emale ja tema võttis koheselt suuna kodu poole. Olin pisut nördinud ja kurb, sest millegipärast jäin ma seda juttu uskuma, mis selle poisi isa rääkis. Koju jõudes avastasin, et see poiss on mind kustutanud sõbralistist ja saatnud kirja: "memmekas oled, ei julge üksi tulla!" See kiri tõi mul üle pika aja pisarad silma ja olin mitu päeva masenduses.
Meele tegi rõõmsamaks see, kui avastasin, et ta on mind tagasi lisanud sõbralisti ja saatnud kirja paludes vabandust ja soovides edasi suhelda. Otsustasin koos sõbraga talle külla minna bussiga. Ühel hommikul asusime siis teele ja jõudes kohta, kus pidime kohtuma, helistasin poisile. Õnneks võttis vastu noor poiss, kelle vanuseks võiks kõige rohkem 13 pakkuda, aga vähemalt kadusid mul hirmud ära noore poisi häält kuuldes.
Poiss püüdis seletada, kuhu peaksin tulema , aga ta ei saanud sellega hakkama ja ulatas telefonitoru isale ja tema seletas, et tuleksin otse edasi ja seejärel on ta oma pojaga mul vastas. Hakkasin siis otse edasi minema ja sõber jäi minust tahapoole jalutama. Eemalt nägin ühte vanemat meest vastu tulemas, kes naeratas soojalt ja lausus siis: "Tere, jõudsidki kohale!" Ma kohkusin natuke, aga teades, et sõber on mu lähedal, kadusid hirmud.
Sõber kõndis minust süütu näoga mööda ja jäi ühele pingile istuma ja mängu jälgima. Pärisin sellelt mehelt, et kus see poiss on. Seejärel tõi ta eriti ebausutava põhjuse. Nimelt olevat tema poeg minestanud ja nüüd on ta traumapunktis. Ma ei tahtnud seda kohe kuidagi uskuda. Ta tegi ettepaneku tema poole minna, aga sellest keeldusin ma koheselt ja viipasin siis sõbrale, et ta tuleks sinna.
Sõber tuli ja mina läksin jooksuga sealt minema. Kõik lõppes õnneks hästi ja alustasime ilusasti koduteed. See oli kogemus, mida ma ei unusta mitte kunagi! See lugu ei puuduta vaid noori, kes kõigiga kohtuma kipuvad, vaid ka täiskasvanuid, sest see võib meist igaühega juhtuda.
