Millal see algaski – mullu oktoobris? Kära, kisa ja presidendi enda toetusega. Vist.
Läheb meelest. Juba alguses tundus see tavapärase rehepapiprojektina – andke meile mõned kümned miljonid, me toome teile aastas kakskümmend viis talendikat eestlast koju.

Tunduski, et nii kui raha oli üle kantud, polnud nupumeestel isegi enam mõtet teeselda, et midagi tehakse. Mingi netikeskkond teha, kus kohalikud maavillased kapitalistid saavad otsida välismaale läinud talente, ja vastupidi. Valmis, linnuke kirjas, hakkame, vennad rehepapid, uut projekti kirjutama.

Õel muidugi.

Õnnetuseks aga ei ole pea aasta hiljem ikka tunnet, et oleks põhjust arvamust muuta.
Netikülg on, jah. Mingi uurimus üleval, mida talendid Eestisse tagasitulekust mõtlevad. Kallutatud, nagu siin maal uurimused ikka kipuvad olema.

Maailmakuulus Eestis

Miks ma ütlen, et kallutatud? Sest kui tolles uurimuses vastab 11% talente küsimusele, kas nad kaaluvad Eestisse tagasi tulemist, kindlalt „ei”, ja 61%, et „jah”, kui oleks head tööd ja elu, siis ei saa seda järeldusi tehes tõlgendada kui „ei ole valikutes kindel”. Vaid et neil on omad tingimused tagasitulekuks. Oma nõudmised Eestile. Mida kallis isamaa nähtavasti täita pole suutnud – hea elu eest ju ära ei joosta.

Kurb. Võib-olla ka kuri.

Ja muidugi on see kampaania kodueestlastele üsna solvav. Kas on siis nii, et talendiks saamiseks piisab, kui ronida välismaale? Siia jäänud on kamp andetuid tolguseid? Mulje jääb.
Mis võlu ses välismaal olekus küll on... Olli (oli selline suurepärane soome vestekirjanik kodanikunimega Väinö Albert Nuorteva) kirjutas ühes naljajutus, kuidas muistses Ateenas ei leia võimekas portreemaalija kuidagi tööd. Sest linn kubiseb mingitest egiptuse päritolu soperdajatest, kes aga on moes – välismaalase tehtud portree on ikkagi parem. Too ateenlane võõpab ennast egiptlaseks ja töö hakkab tulema. Lõpuks aga otsustab Egiptusse sõita – sest ka seal peaks ju välismaa kunstnik moes olema.

Midagi sarnast. Kuigi ümberpööratult – piiri ületades saab sinust kodumaal talent... Üks õela keelega väliseestlane – kes, muuseas, on nüüd siin maal tagasi – tarvitas kord koguni väljendit „maailmakuulus Eestis”.

See on juba tõsiselt õel.

Asju veel ümber pöörates tuleks hüüdlause laiendus: talent, koju, aga andetu, jää välismaale. Ära tule koormaks meie niigi vaevatud sotsiaalkulutuste eelarvele. Kitku kalkuneid edasi, juhm, unusta Eesti! Siin vajatakse loovmajanduslikke, innovaatilisi, IT-lahendusi otsivaid hästi makstud isikuid, sõnaga – talente. Kes investeeriksid, tarbiksid, maksaksid vaakuvasse eelarvesse rohkesti maksuraha. Muud mõtet nagu ei paista.

Õel, jällegi.

Õied ja ajud?

Aga mis sa ära teed? Meenuvad veel jutud sellest, kuidas kõik 1944. aastal siin maal peetud löömad olid tegelikult ainult ühe eesmärgiga – et eliit pääseks Läände. Järelikult need, kes maha jäid, polnud eliit... Aitäh! Kõik olid juhmikesed.

Lääne ees lömitamine, tahaks vanu pioneeritarkusi meelde tuletades vahel röögatada. On need ikka kõik talendid, keda tagasi kutsutakse? Eesti õied ja ajud?

Samas ei taha ju inimesi, kes siit läinud, kuidagi solvata. Nagu öeldud, hea elu eest ära ei joosta. Omigi sõpru on läinud... Tagasi pole seni tuldud. Isegi on käidud, küll väga ammu... ja tagasi tuldud. Ilma et keegi oleks kutsunud. Peale asjaolu, et laps, naine, ema ja kodu jäid ju kõik siia.
Aastal 1992 oli muidugi ka usk, et kohe-kohe läheb ainult paremaks ja paremaks, saabub päev, kui hakkame käima Rootsist odavat viina ostmas.

Päris nii ei ole läinud. Kuigi Eesti vabariigi aktiivne maksupoliitika teeb selle vist peagi võimalikuks.
Igatahes tulin mina vabatahtlikult tagasi. Tõsi, mind pole ka keegi kunagi talendiks nimetanud. Äkki polekski pidanud tagasi tulema? Eesti vaimsus tõusnuks? Ehk.

Üks kallis tööotsimisportaal

Ikka väga lihtne on selle talendikampaania peale solvuda. Mis pole ju kunagi hea ega tark temp. Võib-olla on kõik õige. Kuidagi peaks ju eestlaste jätkuvale väljarändele vastu hakkama. Ükskõik mis vahenditega. Olgu siis kas või nii. Aga jälle tuleb aga.

Kõige huvitavam oli tollel www.talendidkoju.ee lehel kaeda, kus need talendid siis pesitsevad. Seal on selline võimalus. Klikid natuke ja leiad.

Umbes veerand või kolmandik ennast talendiks arvanuid oli siinsamas Eestis. Üldse mitte kuskil Estraalias. Otsivad samamoodi paremat elu ja tööd siinsamas.

Mis nüüd sellest järeldada? Ei muud kui – väga suure raha eest, väga suure kisa ja reklaamiga on saadud umbes 585 kasutajaga tööotsimisportaal.

Nojah. Peaks nende kommertslike töövahendusfirmade käest küsima, mismoodi nemad sellist edu hindaksid. Tasus siis ära?