Aarne Ruben: Arno Tali oli gei!
Juba põhiseaduseski on kirjas, et kellegi head nime ei tohi teotada ja seepärast on kellegi pöördumine tsiviilkohtu poole igati mõistetav. Ootamatult aga pöördus arutelu solvumisest kirjandusalaseks diskussiooniks, sest Reimo Mets oli „julgenud“ ühes intervjuus öelda, et Oskar Lutsu üks armsamaid tegelasi oli homo, kuna ta lõpetas oma elupäevad omale kedagi leidmata. Need, kes tema artikli kallal vingusid, kirjutasid ju igal pool, et Mets on solvanud (sic!) meie suurkirjaniku mälestust! Nagu oleks kirjaniku loodu püha.
Ilukirjandus ongi just selleks, et lugejad võiksid end teostes leida. Nii samastab taskuvaras või panga portfellihaldustöötaja end ju paratamatult seltsimees Taskuga ja näiteks tolmuimejate tootja kriipsutab Läti Henriku kroonikast ikka alla sõnad „Ja nad raputasid nende ette jalgade tolmu.“ Kirjanikud, eriti aga Oskar Luts ei kirjutanud mitte selleks, et tulevase põlvkonna esindaja süütaks nende teoste kõrval küünlad ja kummardaks neid kui pühapilte, vaid ikka selleks, et rahval oleks nende raamatutega vaba, mõnus, õpetlik – kasulik sõnum tuuakse ette söödavas vormis, selles on kirjanduse võlu. Ja ennast peavadki kõik seal sees leidma – nii gei, saunamees, nõid kui linnapea.
Arno Tali oli muidugi mõista gei.
Tunnen paljusid mehi ja väga vähesed neist on homod. Ja kõik need tavalised mehed lahendavad alati ühes kategoorias olukorra, mil imekaunis neiu sulle vastu jookseb, oma suure talu väravas, lilledes, päikesepaistel ja heinamaal. Ta tänab meest, et mees on jõudnud koju, vaatab mehele oma suurte säravate silmadega otsa, kõneleb, et meil on nii palju uudiseid, Toots on tagasi, Kiir on tagasi... Temast kiirgub ilu, haprust ja armastust ning õhin, milles ta oma sõnumi esitab, ei jäta kahtlust tema tunnetes.
Tavaliselt muutub meeski sellises olukorras veidi kohmakaks, mis näitab, et tutiga nooleke on vähemalt kuude või seitsmesse, kui ka mitte otse kümnesse tabanud. Kogenud elumehed lahendavad situatsiooni veelgi kindlamalt.
Mis teeb aga Tali?
Ta tõrjub naise külmalt eemale, vaadates kuhugi mujale. Ei mingit lootust kaunitarile! Ja miks ei võiks siis Reimo Mets sõnastada seda, mis on lausa silmaga näha?
Meie ühiskonnale on väga omane provintslik vingumine. Kõik kirjandusteadlased võivad „Suve“ kohta arvamust avaldada, jahuda lõpmatuseni, aga Reimo Mets pidagu oma arvamus hammaste taga, sest ta pole „autoriteet“. Eestil on veel paar sajandit aega jõuda postmodernistliku ajastuni, mil paljudel on õigus. Ehk nagu sõnas klassik Gustav Naan: kaasaja eestlane peab lõpuks astuma selle sammu, mis teda veel lahutab teksaslase mõtlemisest. Too nimelt arvab, et mehhiklaselgi võib teinekord õigus olla!
Akadeemik Naani ajast saati on muutunud küll dekoratsioonid, aga mitte sisu. Väikeses sootsiumis valitseb suur sallimatus, mida näitavad kas või Rahvusringhäälingust järjest väikeste vaheaegade järel lausa päevapealt välja lendavad teisitimõtlejad. Kuidas tsiviliseeritud maailm oma asju ajab?
Obama ja McCain koostavad oma meeskonnad ja diskuteerivad kui võrdsed mehed. Häda sellele, kes süüdistab teist meest reeturluses, see kandidaat lihtsalt ei osutu valituks.
Ja kuidas siis meil käib? Avame nimelt ühe augustikuise Kesknädala, mis kajastab Keskerakonna kongressi eelset olukorda. Ja loeme Savisaare artiklit, milles ta oma konkurendi Jüri Ratase tegemisi valgustab. „Tule omade poole üle, Jüri!“ — juba pealkiri kõneleb enda eest. Mis te arvate, mis juhtuks Ameerikas, kui näiteks Obama oleks pöördunud oma vastaskandidaadi poole selliste sõnadega: „Senaator McCain, sulle teeb ju kampaaniat Al-Qaida... Tule omade poole üle, John!“ Mis suures maailmas kujuteldamatu, on alati lubatud pisikeses konnatiigis.
Minu meelest on naabri aia poole halvustavalt kõõritamine meie esivanematele tugevate kanepinuutidega tuhande aastate jooksul selgadesse sisse pekstud. Miks kohtame Lääne-Euroopasse välja sõites hoopis teistsugust õhustikku?
