Keeleteatri uus vaatus
„Koolid on kõik need aastad kinnitanud, et on valmis ettenähtud tempos üle minema,” ütles haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja Irene Käosaar Õpetajate Lehele. „Kui mõni kool ei oleks tahtnud eestikeelsele õppele üle minna, olnuks mõistlik teha need taotlused juba 2007. aastal, mil üleminek algas. Siis oleks saanud neid asju hoopis teisel moel menetleda.”
Juulis anti Vana-Kalamaja täiskasvanute gümnaasiumile eesti õppekeelele üleminekuks pikendus ning Tallinna saksa gümnaasiumile õigus õpetada riikidevaheliste lepingute alusel saksa keeles. Enamiku koolide kohta pole valitsus senini aga otsust teinud. Seetõttu pöördus riigikogu liige ja Tallinna endine abilinnapea Yana Toom augustis õiguskantsleri poole. Sealt vastati, et seadus ei sätesta tähtaega, mille jooksul valitsus kaks- või muukeelseks õppeks loa peab andma. Samas lisas õiguskantsler, et otsus tuleb teha siiski mõistliku aja jooksul. Seejärel pöördus linn kohtusse.
Kas ei tea või ei taha teada?
„Ei saa öelda, et koolid järsku ei tea, mida tuleb teha,” selgitas Irene Käosaar. „Seadus ütleb üheselt: gümnaasiumi õppekeel on eesti keel, välja arvatud juhul, kui valitsus annab loa vastupidiseks. Praegu valitsus seda luba andnud ei ole, see tähendab, et taotluse esitanud gümnaasiumid peavad minema üle 60% eestikeelsele õppele.”
Huvitaval kombel Tallinna üheteistkümnest erandit taotlenud koolist kolm ei avanudki tänavu üldse gümnaasiumiklassi ja ülejäänutest enamikus on vaid üks paralleel. Vastates küsimusele, kas selle olukorraga ka midagi ette võetakse, sõnas abilinnapea Mihhail Kõlvart, et loomulikult tuleb koolivõrgustikku muutusi teha ja mõni gümnaasium võib muutuda põhikooliks, kuid see pole õppekeelega seotud.
Pole siiski tõsi, et riik oleks koolid ja linna täiesti teadmatusse jätnud. Valitsuse 14. juuli istungi järgsel pressikonverentsil ütles peaminister Andrus Ansip, et seda küsimust arutatakse veel kord detsembris. Siis otsustatakse, kas mõni erandit taotlenud koolidest selleks ka loa saab. Peaminister lisas: „Praegu ei ole näidustust nimetada kedagi lootusetuks juhtumiks ja väita, et nemad küll hakkama ei saa.” Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti selgitusel on neile Ansipi sõnum teada, kuid ametlikus vormis vastust pole nad saanud.
Kuna linn on pöördunud halduskohtusse, võib otsus tulla siiski juba enne aasta lõppu.
Päris valmis veel ei ole
Ühe koolina esitas taotluse kakskeelse õppe läbiviimiseks Tallinna juudi kool. Direktor Igor Lirisman: „Meil on juudi ainete tsükkel ja õpilased hakkavad heebrea keelt õppima juba esimesest klassist, kuid juudi ained on vene keele baasil. Meie Iisraelist Eestisse käiv heebrea keele õpetaja õpetab vene keeles.” Lirisman ütles, et 54,7% õppeainetest on neil eesti keeles ja puudu ongi täpselt juudi ainete tsüklisse jäävad kursused. „Meil ei ole võimalik seda protsenti enam üles pumbata,” muretses ta.
Haabersti vene gümnaasiumi direktor Irina Antonjuk ei julge kinnitada valmidust õpetada 60% aineid eesti keeles. „Puudusi on nii õppematerjalides, õpetajates kui ka õpilaste keeleoskuses. Eestikeelsel koolil on näiteks riigieksamiteks ettevalmistavad töölehed ja palju muud, kuid meil pole midagi sellist.”
Kuidas suhtuda eesti õppekeele nõudesse?
Ilmar Tomusk, keeleinspektsiooni peadirektor: „Üha enam venekeelsete perede lapsi asub õppima eesti õppekeelega koolides, kuna vene kool ei anna eluks ja tööturul konkureerimiseks piisavat riigikeeleoskust. Majandussurutise aastad näitasid, et läbi lõid ennekõike need, kellel vähemalt algtaseme riigikeeleoskuse tunnistus taskus. Nägin seda ka oma asutuse töös: paljud, kes meid majandustõusu aastatel keeleoskuse nõudmise eest kritiseerisid, väites, et saavad ka selleta hakkama, olid hiljem tänulikud, sest riigikeeleoskus aitas saada või säilitada tööd ning tõi leiva lauale. Kui soovime, et vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed oleksid ühiskonnaellu kaasatud ning omaksid eestlastega võrdseid võimalusi hariduses ning tööelus, on hea riigikeeleoskus vältimatu.”
Katri Raik, TÜ Narva kolledži direktor: „On suur erinevus, kas pikast ettevalmistusajast hoolimata taotletakse praegu veel kord üheaastast pikendust, kui kool on valmis eesti keeles 10. klassis õpetama 55%, või öeldakse põhimõtteliselt lihtsalt eestikeelsele õppele „ei”. Viimane otsus on õpilaste tuleviku suhtes lühinägelik. Pealegi ajame tihti kaks teemat segi: gümnaasiumide arv ja eestikeelne õpe. Kui meil oleks suurtes linnades mõistlik arv gümnaasiume, ei tuleks jutuks ka argument, mis eestikeelse õppe vastu kõneleb: õpetajate puudus. Unustagem poliitilised loosungid ja mõelgem õpilaste tulevikule.“
Urve Palo, riigikogu liige ja endine rahvastikuminister: „Vene õppekeelega koolide reform algab valest otsast. Eesti keelt peaks eestikeelsete õppeainete abil kvaliteetselt ja laiaulatuslikult õppima hakkama juba alates esimesest klassist.
Koolide eesti keele õpetamise tase on paraku erinev ja siit võib tuleneda ka osa koolide hoolekogude soov mitte minna veel täielikult üle 60% eestikeelsele õppele. Eksperimenti, mis mängib noorte tulevikuga ja mille tulemusi on raske ette ennustada, ei tohiks riik endale lubada. Küll aga peaks haridusministeerium panustama enam kõnealuste koolide eesti keele õppe kvaliteedi tõstmisele.”
