Mart Viisitamm: Savisaar on olnud mõjuagent juba 1991. aastast?
Eelmainitud kahekümne aastaga on muutunud palju nii Eestis kui maailmas. Võiks isegi öelda, et Eesti on kahekümne aastaga pidanud rohkem muutusi läbi elama kui teised arenenud riigid. Lisaks tehnoloogilisele revolutsioonile pidime meie ju üle elama ka muutused majanduslikus mõtlemises, suhtumises riiki ja iseendasse.
Samamoodi on muutused läbi teinud ka üheks taasiseseisvumise võtmeisikuks peetud tänane poliitik — Edgar Savisaar. Kui varem peeti Savisaart vabadusvõitlejaks, siis täna ripub tema kohal ähvardavalt Moskva mõjuagendi kurjakuulutav vari. Kunagine eesti rahva lemmik mängib valimistel eelkõige muulaste häältele ning tema suurimaks sõnumiks on saanud „no pasaran!“, mida kuulutatakse ja mis on suunatud muukeelsetele lasnamäelastele Tallinna suurimas linnaosas.
Selline on täna mees, kes Vabaduse väljakul pidas eestlastele isamaalisest paatosest pakatavaid kõnesid.
Keskerakonna esimehe eestlasvaenuliku käitumise põhjuseks olen siiani pidanud pettumust: on tal ju ette näidata suuri teeneid meie riigi taasiseseisvumisel, kuid ihaldatud peaministri koha vallutamiseks jääb eestlaste tänust häälte näol ikkagi väheks. Isegi valitsuse laua taha pole Keskerakonnal kuigi palju asja olnud. Kindlasti on pettumust suurendanud erinevate plaanide ja ennustuste nurjumine.
Tundub ju arusaadav, mõistlik? Loogiline?
Samas on olemas teine võimalus — Savisaar, kui tänane väidetav Venemaa mõjuagent, on olnud olemas juba kaua ning kibestumise esimesed juured pandi mulda 1991. aastal, kui Eesti uuesti omariikluse saavutas.
Käitus ta ju mitmete teiste omaaegsete poliitikute võrreldes erinevalt — ta ei pooldanud ei Eesti riigi taastamist järjepidevuse alusel ega Ülemnõukogu ja Eesti Komitee koostööd, samuti polnud Savisaarele meelejärele Eesti krooni kasutusele võtmine. Tal oli igast asjast oma nägemus — nii näiteks pidi Rahvarinde juhi arvates krooni asemel käibele tulema hoopiski Eesti rubla.
Ehk oligi tegelikult ainult Isemajandav Eesti Savisaare plaanides see tulemus, milleni tema tegevus pidi lõppfaasis viima? Ja kui poleks olnud putšiste, oleks selline visioon võinud teostuda. Sellisel juhul oleks Savisaar võinud avalikult Moskvas raha küsimas käia…
Täiesti teenimatult on 20. augustit hakatud nimetama „Edgari päevaks“. Savisaare roll selle kuupäeva ajalooliseks muutmisel võib piirduda sellega, et omal ajal ei suutnud ta toimuvaid sündmusi ära hoida. Viibis Savisaar ju toonastel päevadel Rootsi Kuningriigis ning enne tema „kangelaslikku“ naasmist Soomest olid kõik põhimõttelised otsused juba tehtud — Rahvarinde juhtkond Lauristiniga eesotsas oli alustanud läbirääkimisi vihatud Eesti Komiteega iseseisvuse taastamise väljakuulutamiseks.
Savisaarel jäi vaid üle ajaloolisel hetkel nurgas, käed silmadel istuda ning tõdeda, et järjekordselt ei läinud (loe: ei tehtud) nii, nagu tuli teha (loe: nagu tema tahtis).
Tegemist on sama pildiga, mida võin Keskerakonna esimehest silme ette manada mitmeid valimisi meenutades.
Seega ei tuleks 20. augustit pidada toonase valitsusjuhi nime kandvaks päevaks. See on sama hästi Lauristini, Laari, Rüütli, Nugise, Väljase ja paljude teiste püha. Eelkõige aga on see kogu meie rahva püha — seega tähistagem ja nimetagem seda vääriliselt.
Autor on Pärnu linnavolikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees.
