Ivar Raig: Riigikogu kaotab usalduse, nimetades Ilvese presidendiks
Analüüsides Põhiseaduse Assamblee (PA) stenogramme ja lisades sellele isiklike tähelepanekuid PA tööst meenub, et EV presidendi valimise küsimuses oli kaks vastandlikku seisukohta. Ühed pooldasid presidendi otsevalimist ja teised selle otsustamist riigikogus. Kompromiss leiti selles, et jääb võimalus valijameeste kogu kokkukutsumiseks, kuhu kuuluvad lisaks riigikogu liikmetele ka kohalike omavalitsuste esindajad. See kompromiss on toiminud kõigi viimaste EV presidentide valimiste puhul.
Pole mõtet peatuda kogu tollasel presidendivalimiste debatil. Piisab tähelepanu juhtimisest asjaolule, et EV presidendi valimise paragrahvide koostamisel ei suutnud Põhiseaduse Assamblee kõrvale heita päevapoliitikat. Kardeti, et nõukaaegse valimiskogemuse ja –kultuuri põhjal „ei osata“ presidenti valida. Kuid ei suudetud ette näha, kui kiiresti kujuneb uus mõtteviis, iseseisvad EV kodanikud on valmis sõna otseses mõttes järgima Eesti põhiseadust, mille kohaselt “…kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“.
Kuid paraku on võimu ligi olev eliit rahva rolli presidendi valimistel praeguse seisuga peaaegu välistanud. Veelgi enam, võimul olevate erakondade tagatubades on keeruliste kokkulepete tulemusena isegi EV presidendi isikus kokku lepitud (huvitav, millised on teised kokkulepped selles paketis?). Selline olukord ähvardab pärssida demokraatiat ja debatti riigi tuleviku üle. Kui 19 aastat tagasi oli valgustatud rahvaesindajate otsustamine ehk isegi põhjendatud, siis praegu mõjub see Eesti kodanike õiguste kitsendamine Riigikogu liikmete poolt nendesamade kodanike, eriti aga kodanikkonda kasvatanud tuhandete õpetajate ja ametnike umbusaldamisena.
Mitmed poliitikud ja arvamusliidrid on püüdnud Eesti põhiseadust tõlgendada ja riigikogus presidendi valimisi õigustada ka väitega, et EV presidendi otsevalimine tooks kaasa presidendi institutsiooni olulise tugevnemise või isegi presidentaalse riigikorra. Seejuures eiratakse tõsiasja, et Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse tingimustes pole presidentaalse või autoritaarse riigikorra taassünd Eestis võimalik. Tänapäevases tähenduses Euroopa suveräänse väikeriigi riigipea ei otsusta üksinda enam peaaegu mitte mingisuguseid julgeoleku- ja isegi mitte majandus- ning sotsiaalküsimusi.
Riigikogu on kord juba T. H. Ilvese maha hääletanud.
See juhtus 2003. aastal, kui Ilvest ei valitud Eestit esindama Euroopa Tuleviku Konvendis. Juba siis toetas Ilves peaaegu tingimusteta liitumist föderaliseeruva Euroopa Liiduga, erinevalt enamuse vaadetest, kes rõhutasid demokraatlike ja rahvuslike huvide kaitset ning Euroopa Liidu jätkamist rahvusriikide ühendusena. Ilvese välisministri-ajal polnud Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimised piisavalt avatud ei rahva ja ettevõtjate ega isegi mitte valitsuse ja Riigikogu liikmete jaoks. Nende läbirääkimiste väga mõrud viljad on avaldunud erinevates valdkondades järjest enam.
Teine põhjus, miks riigikogu ei peaks Ilvest enam usaldama, peitub ilmselt selles, et ta pole suutnud säilitada oma usalduskrediiti ka mitmetes teistes küsimustes. Näiteks sidususpoliitikas. Riigi president peaks olema aktiivne rahvusvähemuste ja tõrjutute integreerimisel, ühiskonna ühendamisel ning poliitilisel ja piirkondlikul tasakaalustamisel. Kuid presidendiks oleku viie aastaga pole nendes valdkondades sisulisi muutusi paremuse suunas toimunud, pigem vastupidi. Uuelt Eesti presidendilt loodetakse tõenäoliselt praegusest oluliselt suuremat empaatiavõimet ning vähem erakondlikku seotust.
Kolmandaks on kommentaatorid kirjutanud ka sellest, et mureneb müüt Ilvesest kui suurest (välispoliitilisest) mõtlejast (vt. V. Koorits, Delfi, 29. juuli 2011). Seda müüti ja Eesti kui pimedate riigi kuvandit kujundas Ilves suuresti ise. Näiteks väitis ta ülbelt, et Eestis puudub (peale ta enda) arvamus Euroopa Liidu tuleviku kohta sellepärast, et “…ilmselt puudub paraku selleks intellektuaalne kapatsiteet” (vt. EPL, 25. märts 2002). …?
Viimased arvamusküsitlused on näidanud, et Ilvese toetus on langenud murettekitavalt madalale. Ta sai ülemöödunud Euroopa Parlamendi valimistel sotside rikkaliku kampaania tulemusena küll pisut üle 50 tuhande hääle, kuid see jääb kahekordselt alla Indrek Tarandi viimasele valimistulemusele, mis saavutati peaaegu olematu rahaga. Sellepärast peaks riigikogul olema raske eelistada momendi kahest presidendikandidaadist otsevalimistel väiksemat rahva toetust pälvinud kandidaati.
Õiglane oleks lõplik otsustamine anda taas valijameeste kätte, kes on kindlasti lähemal valijate enamuse seisukohtadele. Lisaks annaks see võimaluse ka uute väärikate kandidaatide ülesseseadmiseks. Teadmine, et üksikud (ja mõnigi kord elukaugeks jäänud) tipp-poliitikud on otsustanud seada endale mugava isiku presidendiks ja nimetavad seda valimisteks, võõrandab kodanikud poliitikast ja poliitikutest. Sellepärast peaksid tulevikule mõtlevad Riigikogu liikmed tõkestama selliste kokkulepete elluviimise.
Olen veendunud, et Eesti vajab uuendusi, uut poliitikute põlvkonda ja uut presidenti, kes suudaks senisest oluliselt paremini täita EV Põhiseadusega presidendile antud õigusi ja kohustusi.
Ma loodan, et riigikogu liikmed käituvad augustikuu lõpus riigimehelikult ning otsustavad presidendi valimised võimalikult suures kooskõlas rahva enamuse tahte ja Eesti riigi jätkusuutliku arengu vajadustega. Vastasel korral kaotab vabariigi presidendi kallis institutsioon oma põhiseadusliku mõtte ja tuleks kaaluda selle likvideerimist.
Autor on Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia professor ja kuulus EV Põhiseaduse Assamblee liikmete hulka.
