Henri Kaselo: Praegune kurss venestab Keskerakonna lõplikult
Vastakuti on kauaaegne erakonna esimees Edgar Savisaar, kelle rolli Eesti lähiajaloos on raske ülehinnata ning Jüri Ratas, kes esindab uut põlvkonda ja poliitilist kultuuri Eesti poliitikas.
Iga demokraatlik ühiskond ja organisatsioon, kus toimuvad pidevad muutused, vajavad ka uut lähenemist, uusi elluviijaid ja elujõudu, et tulla välja stagnatsioonist ning tagada jätkusuutlik areng. Nendel põhjustel on ka Keskerakonnale kasulik muuta oma vedureid, et tagada rongi liikumine, selle asemel, et seista rahulolevalt Lasnagorski jaamas Tallinnas.
Selleks, et märgata ka rongijaama piiravaid „jüriöölasi“, tuleb vedur kiirelt töökorda seada, vastasel korral ei jõua rong kunagi Sakalasse (Pärnu ja Viljandimaa), Ugandisse (Kagu-Eesti), Jogentaganasse (Põhja-Tartumaa) jt. Eestimaa piirkondadesse ning selles ei saa süüdistada ei Lembitut ega teisi vanemaid, vaid ikka seda, et meil puudub kõiki Eestimaa piirkondi ühendav tegevus.
Keskerakonna Noortekogu esimehena (2005-2007) ja Keskerakonna Tartumaa piirkonna esimehena (2007-2010) toetan Jüri Ratase saamist erakonna esimeheks kuna ainult siis võime loota, et suudame Eestile niivõrd olulise ja vajaliku rongi liikuma panna. Jüri on tõestanud Eesti suurima omavalitsuse — Tallinna juhina ja riigikogu aseesimehena, et suudab edukalt juhtida ka Eesti suurimat erakonda ning võita juurde uusi toetajaid.
Jüri Ratas võib olla küll tänulik Edgar Savisaarele hea stardipositsiooni andmise eest, kuid ainult tema põhjalik ja edukas töö erinevatel ametipostidel on talle andnud niivõrd suure valijate toetuse. Jüri on tõestanud ennast ka juba Euroopa tasandil, viies ellu oma idee algatada Euroopa rohelise pealinna tiitli andmine sarnaselt Euroopa kultuuripealinna tiitlile mida kannab käesoleval aastal Tallinn. Kõik see tõestab, et mehel on visiooni ning ka jõudu seda ellu viia.
Pean väga sümpaatseks Jüri Ratase lubadust hakata erakonna esimehena rohkem keskenduma meie Eesti ühiskonna ühisosa leidmisele, mitte kaevikusõjale, kus nurkasurutud olukorras hakatakse tõestama, et pada on mustem kui katel. Samuti tunnustan tema soovi võtta erakonna piirkondi ja osakondi kui koostööpartnereid, kellega nõu pidada, mitte pidades neid ainult erakonna juhtkonna ootamatute korralduste täideviijateks.
Olen veendunud, et Jüri Ratase eestvedamisel täidame oma erakonna lubaduse “Võim kodukohta!“ Peame seda äärmiselt oluliseks Eestimaa omavalitustele olukorras, kus riik ühepoolselt nende rolli ja mõjuvõimu kärbib.
Endiste rahvaliitlaste ja uute keskerakondlaste hirmutamistel (nagu juhtuks Jüri Ratase valimisega see, mis juhtus Eestimaa Rahvaliiduga, kui Villu Reiljani asemel valiti erakonna esimeheks Karel Rüütli) pole kindlasti alust. Need kaks meest pole lihtsalt omavahel võrreldavad, kuna Jüri Ratase sooviks pole kindlasti Keskerakonda turule odavmüügiks viia, vaid päästa just sellest saatusest, mis tabas Eestimaa ühte suurimat erakonda.
Ei olnud ju Karel Rüütli selles süüdi, et eelmise erakonna esimehe Villu Reiljani teod tekitasid valijate võõrandumise. Uute keskerakondlaste hirmud on tingitud sellest, et ei tunta piisavalt oma erakonnakaaslasi. Nendel inimestel, kes nimetavad Jüri Ratast valgeks laiguks, on tõelised nägemisprobleemid ning valged laigud on ilmselt nende silmade ees.
Jutud ka sellest, kuidas Jüri Ratase saamine Keskerakonna esimeheks oleks kasulik ennekõike meie parempoolsetele, on samuti naeruväärsed. Nendele oleks just praeguse olukorra jätkumine kasulik, et saaks valijaid edaspidigi Savisaare ja vene kaardiga hirmutada.
Kui Jüri Ratas saab erakonna esimeheks, on vene kaardiga hirmutamine meie parempoolsetel kindlasti palju keerulisem, kuna ma ei usu, et tal oleks kombeks enne valimisi Moskvas teed joomas käia või isiklikult tegeleda Tallinna siluetti kaunistava uue Vene kiriku ehitamisega, mis eestlaste jaoks sümboliseerib pigem ajaloolist venestuslainet kui suurt „usuvabadust ja sallivust“.
Loomulikult peab Eesti riik hoolitsema kõigi rahvaste ja erinevate vähemuste eest, kes Eestimaal elavad ning me peame olema üksteise suhtes sallivad. Kuid me ei tohiks ära unustada nn enamust ehk põlisrahvast, tema muresid ja tundeid — kuigi tänapäeval on kombeks rääkida peamiselt ikka ainult vähemuste probleemidest. Erinevate statistiliste andmetega manipuleerides võib tõestada ka vastupidist, kuid see ei muuda olematuks tendentsi, et Keskerakonnast lahkuvad eestlased ning ka meie valijaskond muutub veelgi enam venekeelsete kasuks.
Mõelgem sellele, kas Eestile on vaja suurt venekeelset parlamendierakonda, mille nimeks on „Keskerakond”? Senist kurssi hoides jõuame erakonnani, millesse kuulutakse peamiselt rahvustunnuse alusel. Senini on integratsioon Keskerakonnas toiminud, kuid niimoodi jätkates ei ole meil enam erakonnakaaslasi, kes võiksid nö „keelekümblust”- heas mõttes — korraldada.
Selleks, et omavalitsused saaksid tegutseda tõesti kohalike asjade otsustajatena, et oleks võimalusi aidata vähemkindlustad inimesi jne. on vaja dialoogi kõigi ühiskonnakihtidega, eriti nendega, kelle käes asuvad materiaalsed väärtused.
Keskerakonna poliitilisest isolatsioonist väljatulekuks on vaja just sellist töökat meest, kellel on ka ettevõtluskogemus; sellist endist linnapead, keda meenutavad hea sõnaga enamik linnavalitsuse teenistujaid; sellist parlamendi asespiikrit, kes oskab täita oma tööülesandeid erapooletult ja lähtudes eesmärgist saavutada parim tulemus ning sellist värske mõtlemisega meest, kes algatas Euroopa rohelise pealinna valimised.
Lõpetuseks soovin kõigile Keskerakonna liikmetele ja XIII kongressi delegaatidele kainet meelt! Tehke oma valik südametunnistuse järgi! Mina soovitan Jüri Ratast- meest, kes ei armasta tühje sõnu ning keda iseloomustavad tema teod!
Autor on Euroopa Parlamendi saadiku Siiri Oviiri nõunik, KE Noortekogu esimees 2005-2007, KE Tartumaa piirkonna esimees 2007-2010.
