Ameeriklane Gruusia konfliktist: kibe sõda, ilma kangelasteta
Et need kaks provintsi, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on abi saamiseks Venemaa poole pöördunud, on Ameerika poliitikas tendents olla grusiinide poolel, sest... noh, Venemaa on ju kuidagi halb, teate küll, ja Mihheil Saakašvili võitis revolutsiooni vastiku vana nõukogude tagurlase Eduard Ševardnadze vastu ja ta räägib inglise keelt ja talle meeldib demokraatia ja muu selline, kirjutab Foust. Ameerika narratiivist on Fousti sõnul puudu see, et enne Stalinit oli Abhaasia omaette maa oma kultuuri, keele, valitsuse ja traditsioonidega, või et Lõuna-Osseetial oli samuti oma keel ja erinev kultuur enne 1921. aastat. Samad argumendid, mida Ameerika poliitikud kasutavad Kosovo iseseisvuse õigustamiseks peaksid õigustama ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust (juhul, kui uskuda kauge ja vaenuliku valitsuse all oleva rahva enesemääramisõigust), aga mingil põhjusel ei ole see nii, vahendab The Atlantic.
Saakašvili võimu all on Gruusia valitsus ette võtnud kalli, kõrgetasemelise informatsioonikampaania USA avalikkuse ja USA valitsuse mõjutamiseks. Nad on Fousti hinnangul leidnud vastuvõtliku publiku Ameerika parempoolsete hulgas, kust senaatorid käivad lõbureisidel Tbilisis ning kuulutavad Venemaa uueks kurja juureks, kelle Ameerika peab ära võitma.
Et enamik ameeriklasi, kes on üle 30 aasta vanad, on üles kasvatatud Venemaad mitte usaldama, on kerge langeda tagasi vana Venemaa vihkamise laulu juurde ja eeldatakse, et keegi, kes on Venemaa vastu, on automaatselt hea. Vene-Gruusia rivaliteet tuleneb Fousti arvates kindlasti sellest mõtteviisist: pealiskaudsel vaatlemisel vallutas Venemaa Gruusia, tappis hulga inimesi, hävitas hulga ehitisi ja okupeeris siis Gruusia territooriumi. Fousti sõnul on see narratiiv lihtsalt vale – Gruusia väited, et Venemaa alustas, on valed ja seda on uurinud sõltumatud komisjonid, mis on jõudnud järeldusele, et tegelikult alustas Gruusia sõda, mida ta poleks suutnud lõpetada, sest arvas, et Ameerika astub tema kõrvale ja ründab Venemaad. Tegelikult pole see autori sõnul mõjutanud Gruusia-meelset Vene-vastast kisa, mida Washingtonis kuulda on. Venemaa käitus õigustamatult, kui sisenes Päris-Gruusiasse ja okupeeris sealseid linnu. Sellele pole Fousti sõnul õigustust. Aga õigustust pole ka Tshinvali valimatul pommitamisel Gruusia poolt, sest see tappis mitmeid Vene sõdureid, kes osalesid ÜRO rahuvalvemissioonis.
Kaks poolt on endiselt teineteise kõri kallal. Ameerika asus Gruusia poolele sõjas Venemaaga, ometi on ameeriklased üllatunud, kui Venemaa kohtleb USA huve Gruusias kahtlastena ja võtab need sihikule.
Foust vaatas äsja Hollywoodis soomlase Renny Harlini käe all vändatud filmi „5 Days of War“ („Viis sõjapäeva“). Peaosas, president Saakašvilina esineb Andy Garcia. Filmi kaasprodutsent oli Gruusia parlamendi liige ja tehnika filmivõteteks andis Gruusia armee.
Fousti sõnul pole filmis isegi pretendeeritud neutraalsusele, tasakaalustatusele või aususele. Kõik grusiinid on puhtakujulised professionaalsed sõdurid. Kõik venelased on hallid verejanulised sotsiopaadid, kes ihalevad süütute tapmist. Avastseen, kus mitmekümne süütu iraaklase poolt rünnatud ajakirjanikud päästavad veatud Gruusia täpsuskütid, paneb paika õige tooni: grusiinid on vabadusvõitluse, demokraatia ja tõepärase ajakirjanduse kangelased.
Loomulikult, kirjutab Foust, peaksime me ilmselt ignoreerima Gruusia valitsuse poolset väsimatut ajakirjanike tagakiusamist Saakašvili kritiseerimise eest. Ja uudiseid Gruusia palvetest ühineda NATO-ga ja Venemaa kurjadest plaanidest Nõukogude Liit taastada.
Kui põnevad lahingustseenid välja jätta pole Fousti arvates filmis mingit lugu. Filmi stsenaarium on nii OSCE kui Euroopa Liidu raportitega vastuolus. Filmis on Gruusia huvitatud diplomaatiast ning kohutavad venelased peidavad end tsiviilisikute taha ja korraldavad rünnakuid süütute grusiinide külade vastu. Lõuna-Osseetias hukkunud Vene rahuvalvajatest ei räägita midagi.
Gruusia maapiirkondi kujutatakse erakordselt kaunina ning Renny Harlin kohtleb seda kui taasleitud armsamat. Tbilisi on kosmopoliitne linn särava arhitektuuriga. Action-stseenid on tõesti hästi lavastatud. Andy Garcia räägib Saakašvilina slaavipärase aktsendiga, kuid tema nõunikud kõnelevad veatut Ameerika inglise keelt. Foust ei suuda otsustada, kas see ongi nii mõeldud või mitte, sest Gruusia valitsuses ongi palju USA nõunikke.
Kui filmi puhta meelelahutusena võtta, on see Fousti sõnul suurepärane. Selle sõnumit tuleb aga ignoreerida.
