Ikka ja jälle olen kirjutanud kaldteedest, puuetega inimeste kutsumisest ja aitamisest kontsertidele, teatritesse, kooli.

Oma humaanseid tekste kirjutades olen selgest teadmatusest jätnud kuulamata lastekodude juhatajate, asendusperede ja lastepsühholoogide hoiatused. Kümmekond inimest, kes töötavad erivajadustega inimestega, on mulle tänaseks selgitanud, et paljude puuete puhul on lapsed ja noored äärmuseni ära hellitatud, ülinõudlikud, agressiivselt klammerduvad ja sügavalt taktitud.

Kõrvaltvaataja, kirjeldaja ja õigustajana õiendasin mina ikka, et hüperaktiivsed ja autistlikud, paralüütilised ja allumatud lapsed-noored õpetavad teistele tolerantsi. Et nad saavad oma võimalikud anded välja selgitada ja eeldusi kasutada nii, et nad ei jää ühiskonnale ülalpeetavateks, vaid pakuvad oma oskusi ja andeid. Mul oli aastaid kindel veendumus, et erivajadustega inimesed peavad „normaalse“ ühiskonnaga ühinema ja seda oma iseärasustega täiendama. Kontrastiprintsiip või midagi sellist.

Ja ometi olen ma paarkümmend viimast aastat loomadega väga lähestikku elades näinud, kuidas loomakarjad ennast tervena hoiavad. Karmimad liigid hävitavad need isendid, kes ohustavad karja kui tervikut. Leebemad peletavad puudulikud tegelased endi hulgast välja — väljaspool elujõuliste kaitsvat ringi saavad nad otsa. Kui lambakari jääks mõnd kööbakat talle putitama, satuks kogu kari huntide kätte. Kui hundikari unustaks end kedagi äbarikku pillitama, ei saaks nad mitte jahisaagi, vaid jahimehe kuuli. Olulisim on, et terved jääksid terveks ja kogukond kosuks. Loodusseadus.

Ja ka inimestevaheline seadus on olnud läbi aegade loodusseadustega kooskõlas. Vana Testament käsib järsult nii ihult, hingelt kui vaimult haiged ülejäänud hõimust eraldada — et nad ei paljundaks meelehaigust ega oma niverdunud geene. Vigased väetikesed visati Jaapanis riisipõllule („Legend Narayamast“), Prantsusmaal kalaturu leti rapete vahele („Parfüüm“). Õudne jah. Aga igal teol on mingi põhjus.

Ka varasemate aegade Eestis olid mäletatavasti seegid-tõbilad, kuhu langenud inglid koguti. Kui neid just kividega surnuks ei pillutud või tuleriidal ära ei grillitud. Veel enam kui nakkust on kõigil ajastutel kardetud puuetega inimestest vallanduvat erilist väge, mida iseäralised kannavad. Sekka on muidugi liiga tehtud ka geeniustele ja vaimuhiiglastele — piir hulluse-haiguse-andekuse vahel kipub haprake olema.

Minu senised kokkupuuted erivajadustega lastega on olnud liigutavad. Aina kallistused, klammerduvad pilgud, kingitused. Sama oli õigupoolest ka mustlastega — kuni neil vaid põgusalt külas käisin, olid kohtumised liigutavad, soojad ja õpetlikud. Nagu paljude nähtustega on, seni kuni nendega liiga lähestikku ei ela.

Lootsin Raplamaale Soone tallu kolides areneda kohalikuks Ema Terezaks. Püüdsin pakkuda loomaõpetust, ratsutamist, hipoteraapiat, kultuuri- ja inimsusloenguid, maalida ja kirjutada nii ise kui koos gruppidega. Mu kokast-hobumehest kaasa lootis anda kokanduskursusi, ehitada ja minu suurt missiooni tiivalt toetada.

Soetasime inimeste — eriti erivajadustega laste ja perede — teenindamiseks juurde viis hobust ja suure vok-panni… Nüüd tänan kogu südamest neid väheseid gruppe ja õpilasi, kes meile meie töö eest tasusid.

Nii enesestmõistetavaks kujunes, et kui meil midagi on, siis peame seda tasuta jagama. Saabusid neurootilised naised, keda tunde ära kuulates ei saanud ma oma tööd teha, et perele elatist teenida. Laekusid omadega puntras mehed, kes ei lasknud mu mehel tema tööd teha. Ja puntide viisi lapsi. Kümnete silmade pilgud ütlesid: ära meie käest küll midagi küsi, meil kui erivajadustega inimestel on ka eriõigused.

Eriõigustega lapsi jäeti puntide kaupa meie koju. Vaikuse ja tasakaaluga harjunud hobustele ja lammastele oli kisa ja katkumine tõsine piin — hüperaktiivsed lapsed ei kipu õpetust kuulama ega meeles pidama. Nad lasevad linnud aedikutest välja, ajavad ponisid mööda koplit roigastega taga kohe, kui selja keerad. Järelikult ei keera selga, ei kirjuta arvutis oma tekste ega õpeta hobuseid, vaid valvad, manitsed ja oigad endamisi.

Maja täitub ülimalt jõuliste väljadega nii päeval kui ööl. Ääretult vitaalsed erivajaduselised lasevad end kaks-kolm korda päevas autoga järve sõidutada — ja seal on neid vaja paaniliselt valvata. Nende jaoks tuleb kaks-neli korda päevas toidupoodi sõita. Neid tuleb kaks-viis korda öö jooksul tagasi voodisse tassida. Seda kõike saadab valjuhäälne nõudlikkus, voodite märgamine ja pidev esemete purunemine.

Pärast selliseid 0-eekarvelisi dessante olen oma loomade ees vabandanud, et neile sellise agressiivse laine peale lasin. Ja oma laste ees on mõistagi samuti süütunne — nende jaoks erivajaduste eskadrilli ajal aega pole. Veel enam — kuivõrd puuetega lastel on erakordselt tugev väli ja energia, käituvad ka mu enese lapsed veel mitu päeva pärast „puudleid“ — vabandust, nii mu lapsed neid nimetavad — nagu nemad. Teevad lõustu, pööritavad silmi, multifilmilikke hääli, laperdavad ja käkerdavad oma enese kodu.

Küllap mina olen oma varasema(te) elu(de) pattudega sellise kogemuse välja teeninud — hing, süda, külmutuskapp ja pangaarve tühi ning head pole neid erivajaduselisi tasuta emmedes tegelikult kellelegi teinud.

Ometi on need hingekesed tulnud kedagi õpetama. Nende oma vanemad vajavad neid. Kadunud Luule Viilma on hüperaktiivseid-autistlikke-agressiivseid lapsi nimetanud karistuslasteks. Nad aitavad oma vanematel midagi väga olulist ära klaarida. Ka „Kevade“ filmi Köster ütles: Toots on inimestele nuhtluseks loodud.

Tänu sellele, et lasime neil karistuslastel ennast tühjaks tõmmata, õppisime tundma seda kontrasti, mis valitseb normis ja nihkes inimeste vahel. Õppisime ennast tundma. Tajusime ses alalisnõudlikus apluses midagi saatanlikku. Ja ehkki võimaldasime erivajadustega laste vanematele mõned päevad puhkust, saime ka aimu, miks need nukitsamehed-arabellad oma vanematele saadetud on. Õpetuseks. Karistuseks. Taevatrepi üles leidmiseks.

Kui erivajadustega lapsi liiga reeglipäraselt ja põhjalikult nende vanematest eraldada, saab kannatada kolm osapoolt — lapsevanemad, kes säärase võsukese ligi tõmbasid, lapsuke, kes ära hellitatakse ja abituks muudetakse, asendajad-hooldajad, kellest jääb mitmeks päevaks järele õhuke liistakas, kes vaevu suudab ajada neid asju, milleks ta siia ilma sündis.

Kindlasti on palgaliste hooldajate, tasuliste asendusperede, ennast kaitsma õpetatud professionaalidega teisiti. Mina tajusin nihkes noorte pealetungi väga ehedalt ja uudselt ning kirjeldasin oma kogemusi siiralt nagu tite pepu. Tean, et erivajadustega laste vanemad, kes kõik oma ööpäevad oma nunnudele pühendavad, on mu ausa jutu peale mornid. Aga nii ma arvan jah, et erivajadustega lapsed sünnivad oma vanematele, mitte hooldusasutustele ega abivägedele.