Keegi ei taha, et teda kritiseeritaks, aga kõik kritiseerivad lakkamatult. Kõik tahavad, et neid kiidetaks, aga keegi ei kiida. Sest põhjust ei ole. Hindamiskriteeriumid on ühiskonnas nii kõrgeks aetud, normide täitmine rebestab, võistlemine viib terve mõistuse, mallid ja matriksid tunduvad justkui üliinimeste jaoks tehtud olevat ning ilus, tore, tark ja armas inimene muutub mõõtkava suurenedes väiksemaks kui kirbukaka.Kui spordiarst ütleb, et keegi ei võida dopingut kasutamata, siis ainus järeldus saab olla see, et ausat võistlust ei ole enam ammu. Sportimine muutub enesehävitamiseks, tsirkuseks, äriks, rahapesuks, tubakareklaamiks, milleks iganes ja viib meid üha kaugemale eesmärgist, milleks oli vist….hea tervis?!

Ma olen elus kohanud väga vähe inimesi, kes oskavad märkusi teha ilma solvamata, nii et sellest tõepoolest abi on, ja olen neid alati imetlenud. Nende puhul on see pigem olnud natuuri küsimus, kaasasündinud anne nagu musikaalsus.Mingi tasemeni kindlasti ka omandatav, aga väga vaevaliselt, eriti kui ühiskond inimese seesmise arengu, vaimse kasvamise probleemist mööda vaatab. Inimese jõudmine mõtteviisini „Pole tähtis, kuidas tuul puhub. Tähtis on ainult see, kuidas sa oma purje sead,“ peaks maha võtma pretensioonid, nõuded, pinged ühiskonna ja ümbritseva vastu, sest inimene olla saab igal ajal ja igal pool, kui osatakse inimeseks olla. Aga kui lapsuke ei ole sattunud vaimse arengu teeotsale, kust algaks tema enesemuutmise rännak, kui tema tuhandemiiline teekond jääb alustamata, sest ühiskonnas jääb vaim üha jõhkramalt võimule alla. Meid õpetatakse üksteist ostma ja müüma, üksteisega võistlema, üksteiselt mõõtu võtma, üksteist ära kasutama, teiste arvel edu saavutama — mitte looma koos teistega, üheskoos, rahvana.

Aga kui kasvaks ümber ja hakkaks kiitma, nüüd ja kohe, ilma 1.jaanuari ootamata, kiidaks kohe iga vastutulijat, täiesti mõõdutundetult ja ilma ühegi nähtava põhjuseta. Kiidaks lihtsalt selleks, et inimesele head meelt valmistada, kui on teada, et kiituses sulame kõik nagu lumememmed saunalaval, et headus sünnitab headust, et naeratusele vastatakse naeratusega ja hea sõna võidab võõra väe. Jalutage üle koridori ja öelge suvalisele memmele, et ta näeb lausa vapustav välja, et ta pea ei ole sugugi kandiline, et kõige ilusam asi maailmas on aastaaegade vaheldumine, et suvi on varsti käes ja mida iganes. Kes ütles, et ei ole suuremat tarkust kui headus? Kui kiidaks justkui avansiks, et ehk hakkab siis midagi ka looma, et inimene muutub tõepoolest veidi kaunimaks kui teatud nurga alt vastavas valguses vaadelda. Ja tegelikult hakkabki muutuma , kui uskuda Dale Carnegie`t või Vera Peifferit või Buddhat või tuhandeid teisi, kes kõik on sisuliselt rääkinud ühest ja samast.

MÕTLE POSITIIVSELT. Kuhu mujale kui Eestisse peaks see lause sobima nagu roos rinda. Eriti möödunud aastat arvestades, kui saime endile ideoloogia — paremaks muutumise maa.Suurepärane, esmaklassiline, hiilgav, super, mega, uskumatult eesrindlik ideoloogia, mis kahjuks vähimalgi määral ei kajastu kujundis, selles märgis endas. Kuna ma selle märgipläraka kohta ei suuda ühtegi ilusat sõna leida, siis tahtes oma sõnade järgi toimida, pean keskenduma ainult ideoloogiale. Oi-oi kui raske on ilma kritiseerimisvabaduseta! Kui midagi head ei ole öelda, siis on tark vait olla, vaikida seni, kuni suudad kolmesõnalise positiivse kommentaari kuuldavale tuua. Ehk üritaks sama rida ajada ka siin keskkonnas järgmisel aastal, et negatiivne ära jätta. Kui artikkel tundub nõme, siis klikkida ruttu järgmisele lingile ja unustada, et teemast huvitatud tegelased saaksid neid huvitaval teemal ilma sapi- ja süljepritsmeteta sisust rääkida. Mitte et Delfi toimetaja roppusi ära koristaks, vaid et selleks oleks lugejate enesedistsipliin ja armastus kaasinimeste vastu. Et internetikeskkonnast kujuneks aega ja ruumi võitev kooslus, kus tekitatakse insight`i, mis tähtsamast tähtsam.

Teeme siis nii, et täna kirjutavad ainult need, kellel midagi ilusat, positiivset, südantsoojendavat öelda on ja teised lähevad rõõmsalt raviteed keetma. Kõige südamlikumad soovid, julgeimad unistused, tõesed tarkuseterad, lõbusad kalambuurid, võluvaimad komplimendid, jagamist väärivad kogemused, nii kommid kui ka präänikud meie ühist aegruumi kaunistama sel virtuaalsel kuusepuul…….

Vera Peiffer on veendunud, et kui me tahame mõjutada oma käitumist või tegusid, siis peame valima uusi, positiivseid mõtteid ja neid teadlikult korrates mõjutama alateadvust, kust positiivsus omakorda materialiseerub soovide, kujutlust ja tegudena. Positiivselt mõeldes sa mitte ainult ei tunne ennast sisemiselt paremini, vaid suudad ka olukordi paremini lahendada, ja mis peaasi — sa mõjud ümbruskonnale positiivselt. Inimestele meeldib olla koos õnneliku inimesega ning sinu positiivne hoiak peegeldub varsti teiste inimeste suhtumises sinusse. Valeta ennast õnnelikuks ja sa saadki õnnelikuks!

Budistlike tekstide asjaarmastajast uurijana tahaksin soovida teile häid pühi Buddha sõnadega:„Me oleme seda, mida me mõtleme.Kõik, mis me oleme, kerkib meie mõtetega. Oma mõtetega teeme me maailma.“