Ei saa öelda, et Eesti ülikoolid ei tee üldse koostööd. Tallinna ja Tartu või Tartu ja tehnikaülikooli vahel on mõnes valdkonnas koostöö täiesti olemas. Kuid seda on vähe ning oma kogemuste põhjal võin öelda, et vahel on kergem teha koostööd välisülikoolidega.

Põhjusi on mitmeid ja üks neist, kuigi mitte suurim, on formalism. Tulnud peaaegu kaks aastat tagasi endise akadeemia Nord rektoriks, rääkisin ühe maailmas väga tuntud juristi Rüdiger Wolfrumiga, kes kuni möödunud aastani oli Max Plancki instituudi direktor ning praegu on Hamburgi mereõiguse tribunali president. Pakkusin talle koostöövõimalust, millega ta oli hea meelega nõus. Samas sõnas ta, et mingitele paberitele ta küll alla kirjutama ei hakka, nagu „ida pool” tavaliselt tahetakse. Koostööd tehakse, kui selle järele on vajadus, ning selleks pole vaja sõlmida lepinguid. Kahjuks on väga tihti nii, et institutsiooniliste lepinguteta koostööd allüksuste, õppejõudude või teadurite vahel eriti ei hinnata. Koostöölepingud, mis peavad alati olema paberil (muidu justkui koostööd polekski), on üks koostööd pärssiv põhjus.

Eelnevast rohkem takistab koostööd aga meie väiksus. Kuigi see võiks tähendada, et peaksime tegema rohkem koostööd, saab see hoopis takistuseks. Tekib teatud „armukadedus”. Näiteks vaadatakse, et keegi ei saaks teistest rohkem tudengeid. Teiseks on väikestel kollektiividel kalduvus muutuda suletuks. Nad ei taha võõrast, kes võib nende rahulikku ja stabiilset elu häirida.

Vahel räägitakse koostööst, aga tegelikult võtavad suuremad ja tugevamad väikesed lihtsalt üle. Suuremaid huvitab see, mida nendel on vaja, ja kõik muu jäetakse kõrvale – nagu ettevõtluses äride ülevõtmisel tehakse.

Et olukorda parandada, peab koostöövõimaluste üle arutlema avalikult, ausalt ja avameelselt. Nagu Aaviksoo ühes oma intervjuus ütles: tuleb konkreetselt vaadata, kus on koostöövõimalusi, ning ehk peakski mõned institutsioonid sulgema või teistega liitma. Kahjuks käib säärane arutelu pahatihti kuulujuttude tasemel ning pooled ei kipu avaldama tegelikku põhjust, miks nad tahavad või ei taha koostööd teha. Samuti tuleb saada üle formalismist. Näiteks tehti mulle ettepanek pidada TLÜ Konfutsiuse instituudis paar loengut ning sooviti, et koostaksin selle kohta sisendite ja väljunditega õppekaardi jne. Mõistan, kui säärast kaarti on vaja pika loengukursuse jaoks, aga kahetunnilise loengu puhul võtab see rohkem aega kui loenguks valmistumine ja selle pidamine.

Meil ei ole koostööd teha sama lihtne nagu näiteks Inglismaal, kus mõnd kolleegi või praktikut loengut või seminari andma kutsuda soovides lepitakse asi mitteformaalselt kokku ja tehakse ära.