Näiteks Näoraamatu kodumaa USA puhul kõiguvad maikuu numbrid umbes kümnemiljonilise languse ja väikse kasvu vahel olenevalt sellest, kelle andmeid usaldada. Mine siis ja võta kinni!

Erinevaid andmeid kombineerides võib järeldada, et aktiivsete kasutajate arv on langenud USAs, Kanadas, Suurbritannias ja teistes riikides, kus Facebook juba varajases faasis populaarsust pälvis. Hiljem kaasa läinud maades on kasutajaid juurde tulnud ja maailma mastaabis on trend veel mõõdukalt kasvav. Eestis on kasutajaid rohkem kui 400 000 ja arv on stabiilselt kasvanud. Siin oligi Orkut esikohal kauem kui teistes Põhjamaades.

Sääraste segaste ja ebakindlate uudiste alusel pole kindlasti asjakohane Facebooki surnuks kuulutada, rääkimata tervest sotsiaalsest meediast. Facebook ei ole kogu sotsiaalne meedia, vaid hetkeseisuga suurim sotsiaalvõrgustik. Siin tuleb rõhku panna just hetkeseisule, sest alles mõne aasta eest oli esikohal hoopis MySpace, mis aga tänaseks on üsna marginaalseks võrgustikuks jäänud.

Tegelikult on sotsiaalseid võrgustikke ja sotsiaalset meediat olnud alati. Kaua enne arvutite ajastut edastati küla vahel uudiseid selle kohta, mida mutid saunas või mehed kõrtsis rääkisid. Niisamuti lisati juttudele kommentaare, mis ei pruukinud olla sugugi viisakamad kui need, mis eeldatavalt ka käesolevale kirjutisele lisatakse.

Interneti ajajärgul on sotsiaalse meedia varajasteks kandjateks olnud muuhulgas jututoad, foorumid, meililistid ja ajaveebid. Blogimise kuldsed aastad on kahtlemata juba möödas, ent info edastamine mitteametlikes ja kahesuunalistes kanalites pole sellegipoolest kusagile kadunud. Vastupidi — sotsiaalses meedias liigub praegu rohkem teateid kui kunagi varem.

Sotsiaalsed võrgustikud ja kiirblogimise keskkonnad on küll mingil määral asendanud tavablogisid, kuid mitte täielikult. Nendest on ühtlasi kujunenud ajaveebe täiendavad kanalid. Pole haruldane, et blogisissekande teema arutelu toimub peale ajaveebi enese kommentaaride veel Facebookis, Twitteris ja LinkedInis. Nii on sotsiaalse meedia erinevad kanalid omavahel lõimunud tervikuks, mille erinevate osade tähtsus sõltub kasutajast ja tema isiklikust võrgustikust.

Nagu loodus ei tunne tühja kohta, ei jää ka virtuaalses looduses ükski tühimik täitmata. Vahepeal kiputakse isegi täitma kohti, mis pole veel tühjaks jäänudki. Mõne aja eest käivitatud võrgustik Diaspora pidi Facebooki tõsiselt proovile panema. Olgugi et Diaspora on alles alfajärgus, ei saa seda vähemalt senise arengu alusel Näoraamatu mantlipärija tõsiseks pretendendiks pidada.

Sotsiaalse meedia eelajaloolises faasis toimus kindlasti jutumooride vahel kibe konkurents ja rebimine. Kordamööda trumbati üksteist üle ja üldjuhul jäi peale see, keda kogukond kõige rohkem usaldas. Sarnane Vestmanni ja Piibelehe mäng käib ka interneti sotsiaalvõrgustike vahel: kord MySpace, kord Orkut, kord Facebook, kord LinkedIn, kord hoopis keegi viies.

Nii nagu külamooridel oli üks ja ühine keskkond, kus nad oma lobaga ringi käisid, on tänastel infovahenduse võrgustikel üks ja sama taristu ning võrdsed võimalused tehnilisi lahendusi välja mõelda ja ära kasutada. Edukaimaks osutub see, kes suudab luua kasutajatele meelepärased tingimused ja keskkonna, kus on mõnus teavet edastada. Kasutajate meelitamisel on tähtsaimaks märksõnaks innovaatilisus.

Millegipärast on interneti kolm hiiglast — Microsoft, Google ja Yahoo — ilmutanud uuendusmeelsust vähevõitu. Tõsi küll, Orkut oli vahepeal edukas, aga see polnudki Google’i omalooming. Võrgustiku arendas ja käivitas türklane Orkut Büyükkökten. Hästi alanud ettevõtmine läks luhta varsti pärast seda, kui Google selle üles ostis. Edukatel IT-lahendustel ongi kalduvus sündida mujal kui suurfirmade laborites — mõelgem kas või armsa Skype’i saamisloole!

Traditsionaalseid klatšimoore on mingil määral tänasenigi olemas, ent sotsiaalse meedia peavoolust tõukas nad eemale tehniline areng. Telefoni leiutamine koos kirjaoskuse levimisega tekitas olukorra, kus külavahet edasi-tagasi jooksvate suulise teabe edastajate järele polnud enam kuigi suurt nõudlust. Arengutee järgnevad etapid olid ajakirjad, raadio, kino, televisioon ja lõpuks internet.

Külamuttide kuldaja ja interneti vahel oli sotsiaalne meedia madalseisus. Trükki ja eetrisse igaühel asja ei olnud. Seepärast kujunes ühesuunalise infovahetuse keskkond, mida me täna peavoolumeediaks või traditsionaalseks meediaks nimetame. Infotehnoloogia revolutsioon tekitas reaalse sõnavabaduse ja võimaldas sotsiaalse meedia taastumise sotsiaalvõrgustikes.

See, kes tahab sotsiaalse meedia kasutajatele meelepärased tingimused ja mõnusa keskkonna luua, peab edaspidi uuenevate kasutajaliidestega arvestama. Twitteri edu seisneb suures osas selles, et säutsuda saab sama hästi arvuti kui telefoniga. Lähituleviku edukaima sotsiaalvõrgustiku loomise valem peab sisaldama mitmekülgse funktsionaalsuse, aga samas ka olema võrdselt lihtne kasutada arvuti, nutitelefoni ja tahvelarvutiga.

On vägagi võimalik, et sotsiaalse meedia uueks turuliidriks saab mõni juba tegutsev võrgustik, kuid tõenäolisemaks pean siiski, et tulevane number üks on veel arendamata. Arvestades lisaks raudvara hoogsat arengut ei saa tulevasele esinumbrile kauaaegset liidrikohta ennustada.

Välistada ei saa sedagi, et troonile keegi ei tõusegi, vaid turul tegutsevad omavahel võrdsed sotsiaalvõrgustikud, millest kõigil on oma veendunud poolehoidjad ja vastased kasutajate hulgas. Jätkuda võib ka eelpool nimetatud sotsiaalse meedia rakukeste lõimumine.

Kindel on aga see, et sotsiaalse meedia ajastu lõppu pole karta. Ta oli, on ja jääb ühel või teisel kombel ka edasi elama. Seda muidugi eeldusel, et inimkond maakera pealt ära ei kao. Inimene juba on oma iseloomult sotsiaalne loom, kes tingimata vajab teateid oma liigikaaslaste eluolude ja tegemiste kohta.