Rahulolematus tundub olevat otsekui auasi

Õieti ei teagi, kas oleks pidanud panema sellele kirjutisele siin pealkirjaks „Raske päeva õhtu”, nagu biitlite laulul, või „Mõeldes vaid heale”. Tõenäoliselt pole paljudele koolirahva seast suvepuhkuse kätte jõudes võõras tunne, nagu oleksid kõrberändurid pärast kurnavat ja katsumusterohket teekonda oaasi jõudnud. Räsitud, aga õnnelikud – hing on sees.

Haridustöötajad endale hõlpu ei anna. Neil pole selleks võimalustki. Õpetajate lapsed on ikka kirjeldanud sarnast pildikest lapsepõlvest: läksin õhtul magama, ema jäi laua taha istuma ja lamp põlema. Ema parandas öösel vihikuid.

Õpetajate töökoorma ja palganumbri suhe on vaid üks möödunud õppeaastal kirgi kütnud aruteluteemasid. Sellesse aastasse mahtus uskumatult palju: haridus- ja teadusministri vahetumine, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelu, koolikatsed Tallinnas ja mujal, venekeelne haridus Eestis ja kutsehariduse tulevik on mõned märksõnad, mis aastale tagasi mõeldes mälulindil jooksevad. Möödunud sündmustele tagasi mõeldes meenuvad meile ennekõike nendega seotud emotsioonid. Millised?

„Me oleme rahulolematud. Võttes samas Eesti hariduse objektiivsed näitajad ja võrreldes neid teiste riikidega, võib öelda, et Eesti haridusega on hästi või isegi väga hästi. Olgu seejuures võrdlusaluseks näiteks õpilaste näitajad rahvusvahelistes PISA testides või Eesti õpilaste ja üliõpilaste tulemused üleilmsetel olümpiaadidel,” ütles minister Jaak Aaviksoo 10. mai Õpetajate Lehes.

Jah, tundub tõesti, et enamiku aastast kipume olema pigem rahulolematud. Ikka millegipärast mures, ikka närvilised ja stressis. Kusjuures tundub, otsekui oleks see lausa auasi. Kui kaks inimest üle hulga aja näiteks kohvitassi taga kokku saavad, hakkavad nad tavaliselt kui mitte kohe, siis ühel hetkel ikkagi kurtma ja ohkima, kui palju tööd on ja kui kiire on ja kui raske on. Justkui oleks tegemist võistlusega, kellel on kõige raskem elu.

Kadunud Juhan Peegel olevat juba vene ajal öelnud loengus üliõpilastele, kes kaebasid, et küll on palju õppida ja küll on raske: „Teate, mina olen seda piiblit lugenud ikka ühtpidi ja teistpidi, aga seal pole kusagil kirjas, et elu peab lihtne olema. Elu ongi raske.” Kui lugu nii, siis miks ei võiks me olla rahulolematusele vahelduseks natuke rahul, vähemalt puhkuse ajal, põhjamaiselt lühikesel suvel, mida tasub võtta kui kingitust ja mis sügisel tagantjärele tundub niikuinii üürikesena nagu jaaniöö.

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest