Raul Kalev: Kõik taksojuhid vangi, lõdva randmega!
Arved teenib suvepealinnas leiba taksojuhina – ilmselt teeks ta seda ka edaspidi, sest kes ikka keskmiselt 800 euroni kuus ulatuvast teenistusest niisama lahti ütleks. Kui vaid poleks olnud ilmselt ühte pealekaebajat, kes ühe Pärnu lõbusa maja naabruses aknast maja ees peatuvate autode numbreid üles poleks kirjutanud.
Ilmselt just pealekoputaja abiga õnnestus tublil Pärnu politseil ja prokuratuuril tuvastada Arvedi üüratu süü – 11 korral klientide sõidutamine lõbusasse majja. Ränk rikkumine vääris kohtuniku arvates 8 aastast reaalset vanglakaristust. Tõsi, karistuse suurusele aitas kaasa ka Arvedi varasem samalaadne tegevus, mille eest ta juba kord tingimisi oli karistada saanud aga õppust mitte võtnud.
Seda lugu Pärnu Postimehest lugedes ei leidnu ma sajakonna lisatud lugejakommentaari seast mitte ühtegi, kus kohtuniku otsust mõistetaks. Üks kommentaator märkis tabavalt, et kui Arved oleks klientide vedamise asemel käinud ise prostituutides, löönud nad maha ja keetnud seebiks, siis oleks ta Eesti kohtupraktikat arvestades saanud maksimaalselt sama suure karistuse. Küllap vist.
Selline kohtuotsus on kahtlemata epohhiloov, sest mina isiklikult ei tea ühtegi taksojuhti, kes teaks mõnda taksojuhti, kes poleks valmis autosse istuvat kundet lähimasse või soovitud aadressil asuvasse bordelli sõidutama. Tõsi, osad neist lähtuvad tavaliselt taksomeetri taksist, osad küsivad ka vahendamise eest lisa. Seaduse ees aga vahet pole – prostitutsioonile kaasaaitajad on nad kõik.
Mõeldes ennast korraks tagasi Arvedi olukorda, kus on oma elus ilmselt kümneid ja sadu kordi olnud kõik Eesti taksojuhid (kes pole, võib märku anda), tahaks ma lugupeetud prokurörilt ja veeel enam lugupeetud kohtunikult küsida mitut asja.
Esiteks seda, kuidas peaks üks eeskujulik taksojuht käituma, kui tema sõidukisse sisenev kodanik soovib sõita näiteks Pargi tänavale majja number 9, kus teadupärast ühes korteris töötavad ka enda keha müütajad? Jätma sõitmata ja paluda kliendil autost lahkuda?
Teiseks sooviks küsida, mil määral on taksojuhi tegevus otseses seoses prostitutsioonile kaasaitamisega sellisel määral, millega autosse istunud klient ise hakkama ei saaks? Internet ja teatud ajalehed-kubisevad reklaamidest, kus Pärnu naisedki end reklaamivad – need kuulutused leiab googeldades 10 sekundiga ja sinna võib siseneda tänapäeval pea iga mobiiltelefoniga. Ilmselt on taksoteenuse mõte kliendi jaoks juba viimased kümmekond aastat olnud pigem jalavaeva vähendamises või soovimatuses ise veidi nokastanult rooli istuda.
Kolmandaks tahaks lugupeetavatelt teada, mis on siis reaalne kahju, mida taksojuht oma tegevusega põhjustab? Nii palju kui mina meesterahvana aru saan, võidab sellest töötukassa kopikatest loobunud prostituut (jälle üks suu riigile vähem ülal pidada), võidab ka prostituudi teenust kasutav klient ja võidab ka ühiskond laiemalt, kuna teadaolevalt on prostituutide teenuseid kasutavad mehed oma perele palju truumad kui nende armukesi pidavad sookaaslased.
Neljandaks – teadolevalt on Eesti kinnimajades kohtadega kitsas käes ja justiitsministrid on üksteisevõidu propageerinud, et vangla pole parim inimese ümberkasvatamise koht, pigem tuleb sinna panna need isendid, kes ühiskonnale selget ohtu kujutavad. Millist ohtu ja kellele kujutab endas aga Arved kui ta vabadusse jääks ja edaspidigi taksosõiduga elatist teeniks, mitte aga maksumaksja raha eest vangikongis ei konutaks?
Kogu loole moraali otsides jäin üsna nõutuks. Mulle arusaadavalt ei teinud Arved kahju mitte ühelegi inimesele ega ka ühiskonnale laiemalt. Kõik see, mida naised täna turul pakuvad, on täiesti lubatud ja tänu vohavale reklaamile kõigile kättesaadav, seega ei saa Arvedit seostada ka millegi lubamatu või varjatuga. Ainus, mille vastu Arved siis eksis, on üks paragrahv karistusseadustikus, kus kaasa aitamine prostitustioonile on rangelt keelatud. Ja see punkt, millel küll pole suurt sisu, kuid mis ikkagi meie seadustes eksisteerib, viibki pensionieelikust Arvedi ligi kaheksaks aastaks trellide taha.
Kuid ikkagi – mis on siis see prostitutsioon, mis tegijatele lubatud, kuid kaasaaitajatele keelatud? Kui tavatarkus peab selleks suguühet raha eest, siis meie karistusseadustiku kommenteeritud versiooni kohaselt tuleb prostitutsiooniks lugeda ka igatsugu sellist tegevust, mis raha vm kasu eest tehtult õhutab teises pooles üles seksuaalsust ja meelitab seda rahuldama. Näiteks ka striptiisi.
Minu ettepanek tublidele ja tõsiseltvõetavatele Eesti prokuröridele ja kohtunikele, kellele endiselt tundub, et vangimajades on rohkelt ruumi ka tavaliste Eesti inimeste jaoks, oleks panna väikesed jälitusbrigaadid iga Eestis sõitva takso taha, samuti iga striptiisibaari ette. Uskuge, ühes päevas suudaksite operatiivtööga tabada vähemalt sadakond sama paragrahvi vastu eksijat. Ja küllap tuleks peagi riigil hakata kiirkorras vangimaju juurde ehitama või siis muude isiku- ja varavastaste kuritegude sooritajad lihtsalt koju lasta.
Kõige kurvem aga on, et probleemi ennast, prostitustiooni, ei suuda karvavõrdki vähendada mitte ükski kinninabitud taksojuht. Seda suudaks vähendada riigikogu, kui nad prostitutsiooni pakkumise või tarbimise seadustaks või keelustaks. Kuid ilmselt kasutavad ka tublimad nendest oma kuluhüvitisi sihipärasteks taksosõitudeks ega soovi seetõttu veel kaua aega neil teemadel sõna võtta. Parem las lähevad kõik taksojuhid...
Raul Kalev on suhtekorraldaja ja kolumnist.
