Talunikule on lapstööjõud väga teretulnud. Kuna töö üldjuhul mingeid erilisi oskusi ei nõua, siis ei ole ju vahet, kas seda tööd teeb - laps, täiskasvanu või pensionär. Lapsed on aga eriti teretulnud, kuna nad on nõus töötama väikese tasu eest ning üldjuhul nad ei virise ega oska paremat palka küsida.

Olen omal ajal töötanud mitmetes istandustes. Ja neid, kus tasu tehtud töö eest oleks olnud õiglane, oli vähe. Enamasti maksti palka ikka väga vähe ja mõnel juhul tuli see lausa välja nõuda, kuna peremees arvas, et kui lastele osa palka maksmata jätta, siis ega nad suurt kisa ei tõsta.

Kui esimest korda maasikakasvatuses tööle asusin, olin algklassilaps. Ma ei läinud tööle, kuna oleks olnud hädasti raha vaja, vaid seepärast, et teised käisid ka ja see oli lihtsalt väga pop. Ja ise teenitud raha oli ka palju väärtuslikum kui vanemate antud.

Töö ise aga oli väga ränk. Istandus asus kaheksa kilomeetri kaugusel ning kohal pidi olema kell viis hommikul. Miks nii vara, seda ei tea ma siiani. Ärgata tuli kell kolm öösel, et õigeks ajaks tööle jõuda, kuna käisime seal jalgsi. Palka maksti aga ainult kaks krooni kilogrammi maasikate eest. Kuna töö oli kurnav ja töökoht asus kaugel, siis käisime me seal tööl vaid kaks nädalat. Palka sai aga hooaja lõpus.

Kui siis hooaja lõpus palka küsima läksime, ootas meid ees väga ebameeldiv üllatus. Tööandja oli meie palgast maha võtnud umbes 2/3, kuna me ei käinud tööl hooaja lõpuni. Me ei oskand midagi öelda ja lahkusime väga väikese summaga. Kahe nädalaga oli välja teenitud umbes 600 krooni, kuid välja maksti sellest alla 200. See talunik kasutab lapsi nii alatult ära siiamaani.

Järgmisel suvel saime tööd maasikaistanduses, mis asus palju lähemal. Töö algas normaalsel ajal ning palk oli neli krooni kilo maasikate eest. Ja kõige olulisem oli see, et väljateenitud raha maksti ka ausalt ära. Kuid see talunik lõpetas peagi tegevuse ja tuli leida uus koht, kus suvel taskuraha teenida.

Me teadsime, et lähedal asub üks hernekasvatus, kuid me polnud seal kunagi käinud. Küll aga olime kuulnud jutte, et seal teenib üüratult suurt raha. Leidsime ka lehest kuulutuse, et sinna otsitakse töölisi. Maad oli sinna veidi alla 20 km, kuid kuna meil kõigil olid jalgrattad, siis seda maad sõita ei olnud üldse palju. Kuid külajutud üüratust teenistusest osutusid valeks.

Hernekilo eest maksti neli krooni. Iseenesest ei olnudki see kõige hullem. Kuid kui leidsime ühe kasti põhjast sildi, millel seisis herne turuhind, siis olime päris šokeeritud. Meile maksti neli kr/kg, nad ise aga said selle eest 80 kr/kg. Kui mõistsime, et meid kasutatakse lihtsalt odava tööjõuna, siis oli juba hilja.

Päeva pealt lahkuda ei saanud, reeglid olid sellised. Ette pidi teatama vähemalt kaks nädalat ja siis jäid ka osa rahast ilma, kuna igaks palgapäevaks jättis omanik enda kätte väikese tagatise kindlustamaks, et sa ka edaspidi kohal oleksid. See oli umbes 15% kümne päeva palgast, kuna palka maksti iga kümne päeva tagant. Lõpuks me sellest summast ilma jäimegi.

Hoolimata kõrgest müügihinnast, oli meie palk siiski talutav. Vähemalt me teenisime midagigi. Päevas korjasime umbes 50-60 kg herneid, see tegi päevapalgaks ca 200-250 krooni, mis ei olnudki kõige hullem. 

Kuid kord oli karm. Põllult ei tohtinud lahkuda keegi enne, kui päeva norm oli täis. Ehk kui järgmiseks päevaks oli vaja 1500 kg herneid, siis me pidime ka selle ära korjame. Töölisi oli umbes 20. Vahel töötasime hommiku 8-st õhtul 10-11-ni. Peremeest ei huvitanud üldse, kas me oleme väsinud või on meil kõht tühi. Lihtsalt töö pidi tehtud saama. Põllul oli ka pensionäre, kes olid kurnatud ja ei jaksanud tervisehädade tõttu nii kaua töötada. Kuid kui põllult varem lahkusid, siis lihtsalt jäi kuni 10 päeva palk pluss eelmise palga tagatis (15%) saamata. Meil jäi lõpuks saamata see tagatis, kuna otsustasime pärast teist palgapäeva tööle enam mitte minna. Proovisime küll bossiga inimese kombel rääkida, kuid teda see absoluutselt ei huvitanud ja saatis meid lihtsalt pikalt.

Sellist terrorit korraldavad veel väga paljud talunikud, kes tunnevad, et ohjad on nende käes ning neile tuleb alluda. Heausksed lapsed ja pensionärid lähevad tööle, kuid sisuliselt saavad neist odavad orjad. Raha väärtus langeb iga päevaga, kuid palk selles sektoris on juba aastaid sama. Nõudmised aga muutuvad üha karmimaks.

Kuid õnneks on ka normaalseid talunikke, kes oma töölisi väärtustavad ja pakuvad head palka, normaalset tööaega ja isegi pakuvad lõunaks midagi süüa. Viimastel aastatel, kui veel suvel istanduses töötasime, oli kõik viimase peal. Tööaeg oli maksiumaalselt kuus tundi päevas, hommikul tuldi autoga järgi ja õhtul viidi koju ning palk oli kilo maasikate eest seitse krooni, mis on 3,5 korda rohkem kui meie esimeses töökohas. Alles nüüd, kui oleme täiskasvanud, mõistame, kuidas meid lastena alatult ära kasutati, kui teha pole enam midagi. Ehk väike õppetund edaspidiseks eluks, kuid see on ka kõik.