Kirjavigadele õpilaste töödes peaksid kõik õpetajad tähelepanu pöörama. Kõigil meil on kahju, et tunde vähendatakse ja noorte lugemisharjumused on nn sotsiaalmeedia rüpes rasked kujunema. Hindamisnormidest ei tahaks kõneldagi, 45 punkti arvesse mineva 9. kl eksamitöö sooritamisel on vähe, samuti 20-punktiline lävend gümnaasiumis. On aeg tõmmata piir gümnaasiumist läbilohistamisele. Hea meelega näeksin ma gümnaasiumi riigieksamil ka õigekirja ülesandeid.

Meedia vastutagu enda eest ise

Olude vastu tuleb võidelda, kuid üle oma varju ei hüppa keegi. Lugemisvaegus ja õigekirja madal tase on Eesti ühiskonna praegune palgejoon. Ülikoolid nurisevad üliõpilaskandidaatide vähese õigekirjaoskuse üle ja iga päev võib kohata eriti Delfis ja televisioonitekstides raskeid keelevigu. Õpetajatena saame vastutuse võtta vaid selle ees, et oma tunnis õpetame õiget keelt ja teksti kirjutamise oskust. Meedia vastutagu enda eest ise, eesti keele õpetajatel pole vaja igal pool tekstides hulpivate vigaste vormide pärast endale tuhka pähe raputada. 

Keel on kultuuri osa, kultuuri teatavasti nii lihtsalt väliste vahenditega paika ei pane. Küllap kujuneb ka meil nii, et kuskil on üsna vaba rahvakeel, aga gümnaasiumis õpetame siiski „kuninganna keelt”. Ühiskond ise loksutab paika, kes missugust keelt tulevikus kasutab ja kuivõrd tekivad oma keeleruumid, kuhu teistel sellest ruumist väljaspool olijatel eriti asja ei ole. Üleminekuajad on rasked, ei tea, kuhu kuuluda ja mida valida.

Tühilaused enam ei aita

Kui kirjandi juurde tagasi tulla, siis minu arvates hakkas see vana kirjandivorm meie endi käes karutükke tegema alates sellest, kui kõigile sai selgeks, et riigieksami kirjandil on kümme teemavaldkonda ja neid saab ette valmistada selleks kolm aastat drillides, mitut proovikirjandit kirjutades ja eksamil tavatõdede halle ümberjutustusi kokku pannes. Teine kirjandi vaesestumise tegur oli see, kui mingil hetkel kadusid ilukirjanduslikud teemad, jäi vaid soovitus tuua näiteid kirjandusest ja kasutada töö ilmestamiseks tsitaate. Saimegi tekste, kus kirjandusteoste näited ja tsitaadid muutusid teksti terviku suhtes poogituks ja abituks ning kirjand koosnes omavahel sidumata lõikude kokkumonteerimisest.

Teinud läbi selle kaks aastat kestnud eksperimendi, ütleksin, et uue eksamivormi ülesanded on konkreetsed. Siin ei maksa udujutt, mida senistes kirjandites lehekülgede kaupa pakutakse.
Etteantud teksti mõtte 50–100 sõnaga kirjapanemine kajastab õpilase mõtlemisoskust eksami ajal ja kindla teksti põhjal. Uus eksamivorm näitab õpilase tegelikke teadmisi ja oskusi, mis on kujunenud õpinguaastate kõigi oluliste õppeteemade omandamisel. Lugemisülesannete küsimused juhivad õpilast teksti olulisi kohti vaatlema ja neid sõnastama. Kirjand kui selline muidugi jääb. 600–800-sõnaline kirjand pole sugugi sügavam 400-sõnalisest tekstist. Praegu tundub vahel, et õpilane kulutab aega sõnade lugemisele ja ponnistab, et nõutud arv välja tuleks. Nii kirjutataksegi tekstidesse õhku ja tühilauseid.

Kas õpetaja on oma töö ära teinud?

Kõige selle kõrval tuleb õpetajal vaadata oma töö köögipoolele. Võib-olla ei oska õpilased kirjutada sellepärast, et neid ei õpetata kirjutama. On kolm asjaolu, mis loovad kirjutamise alused. On vaja õpetada eneseväljendust, nii suulist kui ka kirjalikku. On vaja õpetada lugema ilukirjandust. On vaja õpetada õigekirja, kui seda ei osata, hoolimata tõsiasjast, et uues õppekavas on õigekirjale ja keele struktuurile väga ebamäärane koht jäetud. Kokkuvõttes tähendab oskamatus kirjutada, et õppeaine kui selline on õppimata või õpetamata. 

Lugemine on kõige alus ja lugema tuleb panna, õppeaasta jooksul lugemata lektüür tuleb suvetöö korras järele lugeda. Ebaõnnestunud kirjanditekste tuleb lasta ümber kirjutada. Kui see pole õpilastele meelepärane ja tundub võõrastav, tähendab see soovimatust õppida, ja siis tuleb tegelda juba nende tagamaadega.