Lisaks on talle antud võimalused oma elustiili agressiivseks propageerimiseks Eesti ühiskonnas, mis ei ole veel kaugeltki valmis neid elumudeleid vastu ja omaks võtma. Väikerahva jaoks on olulisim ikka olla jätkusuutlik ja säilitada rahvuslikud peretraditsioonid ning tõekspidamised.

Väga häirivalt ja küsitavalt mõjub lugejate arvamuste modereerimine, mille käigus eemaldatakse viisakaid, kuid vastuväitvaid kommentaare. Sellisest tegevusest kumab läbi (riiklik?) agressiivne ja kodanikuvabadusi eirav poliitika homoseksuaalse eluviisi peale pressimiseks Eesti ühiskonnale.

Tekivad väga mitmed küsimused seoses demokraatia, kodanikuõiguste ja -vabadustega. Kes annab meediaettevõttele loa teha nii agressiivset homopropagandat?

Samas leian, et homodel on õigus arvata ja elada neile sobival viisil. Kuid täpselt samad õigused on ka kogu ülejäänud ühiskonnal.

Noh, kui on väga vaja, siis võib ka seadustada partnerluse vormid. Keegi ei vaidle. Aga selline üleriiklik agressiivne propaganda meie noorsoo suunal ei ole mitte millegagi põhjendatud ja vähendab tolerantsust homode suhtes olulisel määral.

Mis on siis selle kampaania tegelik mõte ja eesmärk meedia poolelt vaadatuna (kui jätta kõrvale klikkide hulk, mida see teema on kogunud ja kogub)?

Kas ei peaks Delfi poolt portaalis ilmuma mõni eesmärke selgitav sõltumatu artikkel, et kodanikud saaksid aru, mis toimub?

Toimetuse vastus:

Homoseksuaalsete inimeste õiguste teema tõuseb Eesti ühiskonnas ikka ja jälle esile. Seekord oli liikvelepanevaks jõuks telesaade “Pealtnägija”, kus kajastati aktivist Reimo Metsa poolt internetisolvajatele ja -ähvardajatele saadetud kahjunõudeid.

Ühe või teise teema kajastamine ei tähenda veel “kampaaniat” selle poolt, rääkivata “aktiivsest propagandast”. Delfi on siinkohal lähtunud ajakirjandusliku tasakaalustatuse põhimõtetest: on andnud sõna Reimo Metsale endale, kuid läinud reedel välja kuulutatud online-intervjuu käigus said võimaluse Metsale küsimusi esitada kõik Delfi lugejad.

Lisaks on Delfi avaldanud ka Metsa seisukohtadesse neutraalselt või kriitiliselt suhtuvaid artikleid: “Reimo Mets, mis Sul viga on?” või “Alar Sudak: Komm — tonn, komm — poolteist ehk avalik kiri Reimo Metsale”.

Delfi leiab, et homoseksuaalsete inimeste probleemidest rääkimine ei ohusta ühiskonna enamuse elulaadi või arvamusvabadust. Küll aga ohustaks seksuaalvähemuste probleemide mahavaikimine nende inimõigusi.