Kalle Mälberg: Piirilkükitaja Passati monoloog
Ajan end hommikul üles, naine juba tööle läinud. Kaen kas Passatile ikka mahub 100 liitrit sisse. Petserini vean paagipõhjaga välja. Korra olen mäe otsa toppama kah jäänud. Külamehed naersid — valearvestus.
Viina ja suitsu tuleb jaopärast tuua. Kartulikoti viskan perapeale. Üks külamees, Ülesoo kandist, veab seakeresid, ise kasvatab. Hinnad on Pihkvas kaks kuni kolm korda kõrgemad. Venelased ju igavesti näljas…
Läpakas istme pääle — vaja kaeda Räpina Äriabi portaalist, mida pakutakse.
Räpina on üks imelik, peidus koht: inimesed midagi teevad, kõik askeldavad, aga keegi ei ütle, mida ja kuhu. Kodud on korras, põllud haritud, autod ja põllumasinad uhked. Inimesed aga hädaldavad ja kaeblevad, justkui ilmaots oleks homme. Telemasin siin kraaksub ikka sedasama masuhäda takkatraavi.
Karm ajalugu on õpetanud siitrahvast kõike enda teada hoidma, kedagi ega midagi ei või välja anda. Ja vargsi tuleb tegutseda. Ikka omaette, talude kaupa.
Küsid ameeriklaselt, et kuidas elad, on vastus alati: „Fine, good, wonderful!” Olgu siis ema surnud, naine lahkunud uue mehe juurde, lapsed pätistunud või raha pole. Ikka on elu suurepärane, magic!
Eestlane pöörab pilgu ära, vahib kummikunina, toksib teeveere kivikesi, vastab elujärje küsijale: „Ah mis ma elan, peost suhu, vaikselt!”
Räpinas on ettevõtjaid ja tegutsejaid, kellest Eesti avalikkus ei tea miskit: Polar Deco, Hobbiton, Matrix, Astel, Varola, paberivabrik, aianduskool, Bellus, Pekero… Piirilkäijate autoremontijate, kalameeste ja metsameeste kangelasteod aga jäävad oma teada.
Keegi tüdruk vist laulab hästi, poiss on tubli kaitseliitlane. Sirelid õitsevad Räpinas varakevadel, viinamarjad kasvavad siinmail, aga keda see kotib. Toomas Sein teeb jõulupärgi, Hollas püüab kala ja Kolpakov müüb, Lintes jauravad krossiratturid… Mitu kõrtsi tehti lahti, ilus hotell teeristil, Kagu-Eesti ainus värske liha pood Räpinas.
Ma näen rõõmsaid kliente, kel hea meel Maxima uue poe tulekust — saabki põlvakate orjusest lahti. Uhke maantee viib Räpinast Euroopa piirile, puhas järvepeegel läigib õhtupäikeses, aga õhtused tareaknad on pimedas vakka ja kardinad ees.
Aianduskooli ja gümnaasiumi õppuritel pole õhtusel ajal muud teha, kui pargihämaruses veini libistada, et siis plikade akna taga seina kraapida. Vahel antakse mõnele lõuga, mõni tüdruk saab lapse. Elu käib, hea seegi.
Räpina õnn ja häda on valdav tumemeelsus ja inimpelgus. Kuidagi äkki vallandub pedofiilist nõukaaegse õpetaja püstolipaugutus, külahullude sugukõlvatus ületab uudistekünnise. Räpina saab meediasangariks mitte oma tegelike saavutuste (puhastatud paisjärv, korrastatud keskväljak, uued teed jms), vaid mingi libauhkeldaja ajel.
Räpinale on vaja uut, kaasaegset avalikkussuhet. Räpina kapist väljatulek — mida see tähendab ja kuidas seda tekitada, on professionaalsuse küsimus, aga samuti avara mõtlemise teema. Avalikkussuhe tekiks juba sellest, kui Räpina kaardistaks ja avalikustaks oma tõelised väärtused elavas sõnas ja pildis. Valla kodulehekülg ja Rahvaleht on uimane trafarett.
Hallo! Ja mis mõttes vallaleht, kohaliku võimu häälekandja, end müüma kipub? Andku tasuta ja kohalikul paberil! Isegi üleriigilisi paberlehti ei kiputa ostma, peale Õhtulehe. Räpina ettevõtmised saaks mõttejõudu juba sellestki, kui toimuks asjalike ja tegusate inimeste kokkusaamine, kasvõi online.
Mooste korraldab folgielu ja linalaata, Mehikoorma kalapidusid, Lüübnitsa sibulalaata… Aga Räpina nn laatadel saab osta vaid nõmedaid hiina kaltse… Kaltsupoodide pealinn. Kelle tegemata töö?
Räpina asjamehed peavad tulema kremlist välja, omaenese mullas siblivad aiakoolitajad ärkama üles ja haarama reisihullud eestlased ja Euroopa piirile ruttavaid transiitreisijad teenindavasse kaissu. Pole vaja Indiasse ega Liibanoni minna „iseennast otsima” — siin me oleme!
Muidu upub Räpina omapära — unikaalne kindakiri ja kohalik murrak — setode ja võrokõstõ embusesse. Niikuinii pealinnas arvatakse, et need me oleme. Ehk teha õppereise Pihkvasse ja Petserisse, et mõista, kuidas naabrid elavad ja kuidas möödalibisejat kohelda. Või rännata hoopis Šoti mägismaale Spey jõekese äärde, kus viskivabrikud reas — miks meil ei ole handsat?
Sa pead oskama voolida nooli igast puust, mis elu ette toob, kirjutas Georg Meri oma poegadele Hindrekule ja Lennartile vangilaagrist.
Kuuldu põhjal kirja pandud.
