Mis koht on meie kool?
Üks tüüpiline Tallinna kool kirjeldab katseid nii. Individuaalne vestlus õpetajaga, eakohase teksti lugemine lasteraamatust, arvutamine kümne piires, aja- ja ruumimõistete tundmine ning tähelepanuharjutused: esemete rühmitamine erinevate omaduste järgi. Aega on kakskümmend minutit. Lihtne arvutus: neli minutit igale tegevusele, laps võõras keskkonnas võõra inimesega. Selle põhjal otsustatakse lapse elu järgmisel üheksal aastal. Katse toimub kell 17.45. Lapsel on samal päeval üks koolikatse juba olnud. Parem ja vasak käsi lähevad segi. Sellest piisab, et jääda joone alla. Õnne asi.
Omal soovil sõtta
Koolikatsed on nagu õietolmuallergia. Igal kevadel tulevad need vääramatu jõuna tuhandete perede elu segama. Armastavad vanemad panevad vabal tahtel silmuse kaela ja hakkavad, laps hambus, amokki jooksma. Miks? Katsete kired keevad üle ääre sellepärast, et seaduse järgi peab laps kooli minema ning vanemad usuvad, et õige hariduse annavad ainult mõned Tallinna koolid kuuekümnest.
Koolid on lapse ja tema vanemate suhtes jõupositsioonil. Nad kas võtavad lapse vastu või lükkavad tagasi. Proovikiviks on ebamäärane kogum ülesandeid, mida rahvas hüüab koolikatseteks. Koolid ise kutsuvad neid mitme eri nimega. See on esimene signaal, et lapse koolivõtmise kriteeriumid ei ole selged. Meenutan: koole peavad üleval maksumaksjad, s.o, vanemad. Neil peaks olema õigus pakkuda oma lapsele parimat last ennast traumeerimata.
Ebavõrdne võitlus
Demokraatia ning demokraatliku ühiskonna üks võtmesõna on läbipaistvus. Koolikatsete nõuded on varjatud seitsme loori taha. Vastuvõtutingimused on justkui kodulehel väljas. Samas on need esitatud nii ähmaselt-üldiselt, et vanem ei oska kõiki jõuvõtteid läbi näha. Vanema ja kooli duell on algusest peale ebarüütellik, sest kuigi mõlemal on mõõk, peidab kool põues ka pistoda. Nõuab näiteks veatut kirjutamist või lisab testi, mida oskavad lahendada vaid eelkoolis käinud lahingulised.
Kas ei tundu räige, et sobivat kujundit otsides tuli mulle, tänavuse koolimineja vanemale, esimesena pähe võitlus? Halvim asja juures on, et kahevõitluse üks osapool on mitmest täiskasvanust koosnev komisjon, aga teine lihtsalt kuue-seitsmeaastane laps, kelle heaolu peavad tagama needsamad täiskasvanud.
Riigieksami sooritajad saavad osta käsiraamatu, kus kõik eksami teemad ja nõuded täpselt kirjas. Abituriendid on 18–19-aastased. Miks pole sarnast teavikut kuueaastase vanemate jaoks? Miks mulle ei öelda, et kirjutamisülesanded on kolmanda klassi materjal, mõeldud 8–9-aastastele? Miks ei pea koolid oma vastuvõtutingimusi kinnitama väljaspool kooli?
Kooli iseseisvus teha oma otsused ise on osa demokraatlikust otsustusprotsessist. Aga läbipaistvus peaks olema selle teine osa. Seadus koolikatsete kohta aruandlust ei nõua ning järelevalvet ei sätesta. Miks saan ma mitmest koolist ainult e-kooli teate „Ei!” ja mitte mingit lisa, mis otsust põhjendab?
Vandlitorn ja tihnik
Vaikimisi on ühiskond lasknud olukorral selliseks kasvada. Vaikimisi on juba aastaid tunnustatud tõika, et osa koole on pilvekõrguselt paremad kui teised. Mitte midagi pole tehtud, et vahet vähendada. Põhjus võib olla see, et otsustajatel pole huvi. Nende lapsed kehvas koolis ei käi. On ebaturvalise keskkonna, nigela maine ja viletsate õpitulemustega paikadest eemal. Nende jaoks on steriilne vandlitorn, kus rüütlisugu omandab vajalikud oskused, et sama süsteemi taas toota.
Ärkamisajal olid matsid kõik ühes külakoolis. Visakut kiusati, Kuslap teenis Imelikku ja Toots segas tundi. Aga sellistest koolitubadest tõusid ka Hurdad ja Tammsaared, Pitkad ja Puhkid. Ei olnud nii, et Palamuse koolist saab edasi kreiskooli, aga Laiuse omast kindlasti mitte.
Mis on õieti eliitkool? Mitugi neist, mida rahvas nii hüüab, on mahlapressi mainega: põhikoolilaps pannakse pea peal käima, et ta pääseks eliitgümnaasiumi. Seal jätkub sama, et riigieksamite punktisumma tuleks maksimaalne. Kogu aur läheb saavutustele.
Ma ei vaidlusta eliitkoolide olemasolu. Üliandekate ja -töökate, võimsalt motiveeritud õppurite jaoks peab ühiskond looma eritingimised. Kuid sel juhul peab mäng olema aus ja võrdsed võimalused tagatud.
Vandlitornid hooleta jäetud maastikul
Ühiskond ja tema kaudu riik ei tohiks toetada eliidikoole ei moraalselt ega materiaalselt. Kui rüütel peab ehitama kantsi, et end talupoegade vastu kaitsta, on see feodalism, mitte arenenud demokraatia. Me ei soovi näha tuleviku Eestit kui üksikuid vandlitorne, mis kerkivad hooletusse jäetud maastiku tihnikust.
