Esietenduse ootel
Ent saavutatud kohtadest tähtsam on see, et Res Publica tõestas end olevat mitte üks partspalts wannabe, vaid arvestatav tegija. (Võibolla nad seda viimast tegelikult ei olegi, kuid märtsivalimisteni jäänud loetud kuude jooksul nad ilmselt ei suuda suurt üle-eestilist käkki kokku keerata.) Võib arvata, et pettunute hääli korjab Res Publica tulevastel valimistel veelgi rohkem. Pluss veel need, kes oleksid Res Publica poolt hääletanud, kuid kartsid, et hääled lähevad kaotsi.
Eriti hea on Res Publical seis Tallinnas. (Muuseas, Tallinnas ei muutunud põhimõtteliselt mitte midagi. Res Publica sai endale Isamaaliidu ja Mõõdukate kohad ning kaotas need kolm mandaati, mis nad said Reformierakonna nimekirjas kandideerides. Venelaste ja soo hääled läksid Keskerakonnale, kuid sisuliselt olid need juba ennegi Keskerakonna omad.) Nemad on opositsioon, nad saavad valitsejaid materdades veelgi populaarsust koguda. Ja on enam kui kindel, et tribalistlik ja kleptokraatiasse kalduv Keskerakond annab neile selleks kuhjaga võimalusi.
Venelased said peksa hullemini kui nende esivanemad Batu-khaani käest. Riigikogu valimistel ootab neid mehise nahatäie järg, sest siis ei saa osaleda kodakondsuseta mitte-eestlased. Vene-Balti erakond võib end kokku pakkida ja kirjaga külasse vanaisale läkitada, nendega on krõška. Eestimaa Ühendatud Rahvaparteil läheb ilmselt natuke paremini, kuid ka nemad võivad valimiskünnist vaid unes näha. Venelaste hävingul on üks põhjus ja selle nimi on Keskerakond. Esiteks, Keskerakond töötab nö venelaste poliitilise integreerijana: kui valimisõigus käes, siis ei anta hääl enam etnilisel alusel, vaid valitakse tuntuim üleriigiline erakond. Teiseks, Keskerakonna nimekiri näiteks Tallinnas oli pooleldi venelaste nimekiri.
Rahvaliit oli edukas seal, kus valijaid vähe. Pealegi on nad ilma oma suurimast maskotist ja Riigikogu valimiste seni suurimast häältekogujast Arnold Rüütlist. (Jüri Toomepuu tulemus jääb loomulikult ületamatuks, kuid siis olid valimisringkonnad oluliselt suuremad.) Kui Rahvaliit märtsivalimistel midagi märkimisväärset saada loodab, peab ta lõpetama Isamaaliidu moosimise ja kiiremas korras tegema diili Keskerakonnaga: linnad teile, külad meile. Vastasel juhul ootab Rahvaliitu Koonderakonna kurb saatus.
Reformierakonna seis on haletsusväärne. Täiesti reaalne on võimalus, et Keskerakond hakkab üksi Tallinnat valitsema ja ostab kindluse mõttes venelased vaikselt ära. Ametlikult liitu ei tehta (Kogan ju), kuid näiliselt valitsusliitu mittekuuluvad venelased hääletavad nii, nagu Keskerakond ütleb. Ja pole siis ka oravatel midagi kobiseda, kolmikliidu lagunemise ajal kordasid nad ju nagu mantrat, et Toompea ja all-linn on kaks eri asja.
Tõenäolisema variandi kohaselt kaksikliit jätkab (ilmselt võtavad võitjad oravatelt mõne pähklikoti vähemaks, on selleks siis Nõmme kodukaunistamise koda, Tallinna teedeehitus ja –remondivalitsus või mõni muu). Ent siis muutub Reformierakond peagi samasuguseks takjaks Keskerakonna nimelise koera saba küljes nagu seda on Mõõdukad Isamaaliidu hänna küljes. Seda võimendab veelgi ähvardav häältekaotus Res Publicale.
Tallinnas hääletas umbes 18.000 inimest Isamaaliidu ja Mõõdukate poolt ning ühtlasi ka kaksikliidu vastu. Nende hääled läksid vett vedama. Suure tõenäolisusega läheb Riigikogu valimistel neist häältest märkimisväärne osa Res Publicale.
Mõõdukatele oskaks soovitada vaid ühte: lõpetage see vegeteerimine, päramine aeg oleks jaguneda kaheks. Vana ja teenekas kaader võiks ametlikult Isamaaliiduga ühineda ning jätta sotsiaaldemokraatlikud eksperimendid ja loosungid oma noortekogule. Vähemalt saavad viimased ülejärgmistel valimistel midagi.
Isamaaliidu puhul tuleb mulle alati ja vägisi meelde nõuka-aegne anekdoot. Sõidab Stalin rongiga ja järsku stopp! Rong jääb seisma. “Seltsimees Stalin, diversioon, rööpad on lõhutud,” kannab Beria ette. “Viige Raudteede peavalitsuses läbi puhastus, kolmandik laske maha, kolmandik saatke laagrisse ja raudtee olgu tunni pärast korras,” annab Stalin Beriale korralduse. Ja poole tunni aja pärast sõidavad nad edasi. Aastad veerevad, Brežnev satub samasse paika ja jälle, rong jääb seisma. Leonid Iljitš mõtleb hetke ja annab korralduse: “Las seltsimees Suslov tõmbab kardinad ette, seltsimees Kunajev pakub teed, seltsimehed Pelše ja Gromõko teevad tsuhh-tsuhh-tsuhh ning meie ülejäänud teeme nägu, nagu rong sõidaks.”
Isamaaliit käitub kriisiolukorras alati nagu anekdoodi-Brežnev. Nad pole kunagi suutnud tunnistada, et midagi võib olla valesti. Olgu tegu rubla- või raudteemüügiga, püssipaugutamise või valitsuskriisiga, Isamaaliit raiub alati nagu rauda, et midagi pole katki, midagi pole olnud, kõik on kõige paremas korras ja aiva paremaks läheb. Ja kui nätakas lõpuks käes, siis on nad solvunud, üllatunud ja süüdistavad kõiki teisi peale iseenda ja rahvusvahelise imperialismi.
Kui Isamaaliit midagi kardinaalset ette võtta ei suuda, kaotab ta Res Publicale oma viimasedki pooldajad. Aga aega on muutuseks liiga vähe. Äkki tõsta pakkumist: Igale lapsele 1499 krooni ja 95 senti?
Ja Keskerakond? Saavad, saavad. Ei maksa kaheldagi. Vähem küll, kui kohalikel, sest suur hulk venelasi ei saa Riigikogu valida, kuid ikkagi saavad.
Aga enne, kui kombineerima-kommenteerima hakkate, tuletage korraks meelde ühe targa mehe sõnu: “Kui valimised midagi muudaksid, oleks need ammuilma ära keelatud.”
