1931. aastal (ehk 16 aastat enne Liibüa iseseisvumist) 20 aastat kestnud sissivõitluse järel kätte saadud ja üles poodud Mukhtar on eheda vabadusvõitleja võrdkuju. Peaks seega sobima sümbolina ka lääneriikidele, mis on otsustanud Liibüa valitsusvastaseid Gaddafi tapatöö eest kaitsta.

Samas algasid praeguseks Gaddafi vastaseks ülestõusuks üle läinud rahutused „raevu päevast“, mille noored liibüalased sotsiaalvõrgustike abil 17. veebruariks kokku olid leppinud. Sellega pidi mälestatama 2006. aasta samasuguse aktsiooni ohvreid.

Kuid tookord, viis aastat tagasi, ei kogunenud liibüalased meelt avaldama mitte vabaduse, võrdluse ja vendluse nimel, vaid hoopis prohvet Muhammadi kujutanud karikatuuride avaldamise pärast Taani ajalehes Jyllands-Posten.

Selle aasta raevu päevale andis aga raevu juurde noore advokaadi Fathi Terbili arreteerimine. Tema sattus Liibüa võimude kätte liigagara tegevuse pärast 1996. aasta juunis aset leidnud Abu Salimi vangla veresauna ohvrite lähedaste aitamiseks.

Toona hukku 1170 vangi, kui Liibüa eriväed surusid vanglas puhkenud mässu toorelt maha. Vangid protesteerisid kehvade tingimuste ning visiidikeelu vastu. Tähelepanuväärne aga on, et vähemalt osa Abu Salimi vangidest kuulus keelatud islamistlikesse rühmitustesse, millest mõni oli radikaalsem kui mõni teine.

Ma ei taha öelda, et Gaddafi taolistel despootidel on vaja lasta rahus rahvast maha nottida. Lihtsalt — Liibüa taolistes riikides ei ole kunagi päris selge, keda lennukeeldude, salajase relvaabi ja muude meetmetega toetatakse.

Kui me eelnenud võrrandist osa muutujatest ära taandame, võib jõuda järeldusele, et lääs kaitseb Liibüas ka neid meeleavaldajaid, kes on valmis võitlema lääneliku sõnavabaduse vastu, loopides kividega ning süütepudelitega Euroopa riikide saatkondi.

Voltaire ideaalid, mille kirjanik Evelyn Beatrice Hall on kokku võtnud sõnadega "ma ei pruugi nõustuda sellega, mida te ütlete, kuid olen valmis surema teie õiguse eest seda öelda", saavad nii teoks kõige ehedamal moel...