Raivo J. Raave: Meediast on saanud uus kirik
Muu piiramine oleks ju sõnavabaduse piiramine. Kui veel XX sajandil oli meedia info ja ka propaganda ning reklaami esitamise vahend, siis tänaseks on meediast saanud asi iseeneses. Ding an sich.
Meedia kui ideoloogiline võim
Kolm võimu kardavad meediat, sest meedia võib neid nii negatiivselt näidata, et maine kaob. Ent etenduse maailmas on kuvand sinu teine mina. Farmi Gabriel ja Liis Lass on meedia toodang. Etenduse maailm vajab neid. Üks meedia lemmikteemasid on „korruptsioon“. Miks, küsite. Sest meediat ärritab igasugune läbipaistmatus.
Tegelikult määrab meedia selle, mis rahva meelel ja keelel. Meedia võib teha ühe või teise idee populaarseks - nagu näiteks madalad maksud - ja panna pärast sobivad rõhud. Teise idee teha aga maha – nagu näiteks progressiivne tulumaks – ja taas panna oma rõhud.
Võib-olla ei saagi ühiskonda parandada üksikute valdkondade kaupa ja on vaja hoopis süsteemset muudatust? See idee on aga meediale liiga võõras ja seega tabu, nagu haldusreform valimiskampaaniates. Süsteemne muudatus tähendaks ju ka muutusi meedias eneses – ja see ei lähe mitte. Ideid, mis meediale ei sobi, edasi ei arendata. Tavaliselt isegi ei kajastata. Neid lihtsalt pole olemas.
Kui valitsus on täidesaatev ja riigikogu seadusandlik, siis meedia on meie ideoloogiline võim. Meedia määrab, mida mõeldakse.
Juhul kui meedia sündmust või nähtust ei kajasta, on tegemist millegi väheväärtuslikuga. See jääb avalikust mälust välja, kuna enamikku sellest, mida me teame maailmast, teame me meedia kaudu.
Tegelikult tuleks kohe selgitada, et siin pole tegemist teadmisega, vaid teadmise simulaakrumiga, mida me siis heas usus vastu võtame. Meedia info puhul on alati tegemist tõlgenduse või mõttekoodi, mitte asjade tegeliku seisuga. Neis väljendub meediasõnumi saatja ja mitte asi iseeneses. The Medium is the Message – meedia ise on sõnum.
Polegi enam oluline, mida näidatakse – oluline on, mida vaatad. ETV valimistuudio kangelased polnudki valitud ja valitavad, vaid ETV dünaamiline staar Indrek Treufeldt, keda oli lausa lust vaadata ja vanameister Arne Rannamäe, kes ei jätnud ühtki Indreku viga parandamata. Suurmeistrite nauditav mäng.
See, mida meedia meile iga päev pakub, on meedia loodud pilt reaalsusest, millel ei pruugi tegelikkusega pistmistki olla. See on ainult pisut teisti kui nende reporteritega, kes ajakirjanduse ajaloos ose uudiseid välja on mõelnud. Meedia ei ole tegelikkuse peegeldaja, vaid meediale kui süsteemile sobiva sotsiaalse tegelikkuse looja.
Meedia loob reaalsust
Tuletame meelde või valimiseelseid teledebatte, mis olid enam saatejuhtide võitlus formaadi pärast kui asjalik arutlus. Kandidaatidega käituti sageli kui hüpiknukkudega. Vahest isegi käratati peale. Aga muidugi ei võimalda ka 32 külalisega saade normaalset debatti. Isegi 10 saatekülalist on palju.
Siiski said valijad ka kandidaatidest pildi – seda aga mitte niivõrd väitluse sisu kui stuudioajakirjanike hinnangute järgi. Kes oli kehv, kes käis kah, kes oli päris hea. Nagu Superstaari žürii. Öelge siis veel, et meedia ei valinud parlamenti. Olgu pealegi, et täna veel pakkus oma variante ja ennustusi. Kuid olgem ausad: need muutusid isetäituvateks ennustusteks. Suurenisti meedia plaanide järgi asi ju läkski. Raul Rebane vist eksis ainult mõne kohaga.
Meedia valmistas ette, õpetas, juhatas, mõjutas, hindas ja kajastas valimisi. Vahest tundub isegi, et mitte meie ei valinud, vaid meedia tegi seda meie eest. Isegi valimispäeva hommikul kell kümme võis ETV-s näha ei kedagi muud kui reformarite liidrit Andrus Ansipit autasusid jagama. Hea valimistava – eks ta ole...
Vaba meediat võiks pidada demokraatliku ühiskonna baromeetriks. Aga meedia demokraatia on teistsugune kui esindusdemokraatia. Meedia demokraatia on korporatiivne. Kui esindusdemokraatia oht on võõrduda rahvast, siis meedia võõrdub esindusdemokraatiast endast. Sest meedia nõuab sõltumatust ja poliitilist vabadust valida favoriite oma meele järgi.
Me võime öelda, et Eesti ühiskond väljendab end peamiselt erakondlikus struktuuris ja astub seeläbi dialoogi võimuga. Meediat aga selline dialoog ei huvita üldse. Meedia tahab ise olla oma esindaja ja võim iseeneses.
Informatsiooni võib olla isegi palju, aga kui pole õiget koodi selle mõistmiseks, ei saa me teadmist, vaid müra. Kuna infot on igasugust, selle mõistmise koodid aga puudulikud või meedia poolt antud, siis kahjuks ei võimalda selline teadmiste loomise stiil ühiskonnal pidevalt muutuvas keskkonnas enam toime tulla. Ma ei tea, kas masu on meil läbi. Aga kultuurikriis läheb edasi. Ja võib-olla on majanduskriis ka üks süsteemikriisi osa.
Vahest küsitakse, et kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Ikka meedia käes. Meie silmad võivad veel näha aegu, kui meedia pürgib absoluutsele võimule. Mängi mis pilli tahes, mängi mis pundis tahes, mängi mis partituuri tahes – mängu dirigeerib ikka meedia.
Meediast on samas nüüdisühiskonna uus religioon. Meedial on juba oma kultus, oma tavad ja moraal, oma rituaalid, mille põhjal ta sinuga suhtleb, mille järgi sõna ja sakramente jagab, keda õnnistab ja keda neab, kellele armu annab, keda kiidab ja kelle paneb kiriku... vabandust, meediavande alla.
Autor on eesti teoloog.
