Kaarel Tarand: Direktor, tule inimeste sekka!
Seinad-uksed üleliigsed
Aina suurem hulk inimtegevusi nõuab pidevat suhtlemist, aga avalike asutuste ruumilahendused seda ei soosi. Neis kohtades, kus mina olen viimased 15 aastat töötanud, on seinad ja uksed ning mis tahes muud barjäärid küll organisatsiooni toimimisele ainult kahju teinud. 1999. aastal asusid peaministri ja tema büroo ametiruumid veel Toompea lossis, Stenbocki maja remondi valmimist oodates tegutseti rahvaesinduse allüürnikuna. Hoolimata infotehnoloogia üldisest levikust mööda maja ja kõrgete kabinetijaotajate lahkusest meile töötubade eraldamisel, kujunes põhiliseks infovahetuse kohaks büroo sekretäri laua esine kitsas ruum, aga ka peaministri ooteruum. Seal arutati vajalikke päevateemasid hoopis sagedamini kui kuskil koosolekulaua taga.
Paraku, eks muinsuskaitselistel põhjustel, aga ka lihtsalt aegunud valitsemisarusaamast lähtudes tehti uue valitsushoone ruumilahendus Tiit Vähi, Mart Siimanni ja Tarmo Männi ideelisel juhtimisel üpris suletud. Tagajärjeks see, et peaministri kümmekonna nõuniku ja pressiabilise keskseks tööpinnaks kujunes vähemasti peaminister Mart Laari valitsuse ajal üks kümmekonna ruutmeetrine koridorikäänak. Muidugi eralduti ka oma ametiruumidesse — seal oli ju arvuti ja võrguühendus –, kuid tähtsaim ja produktiivseim osa päevast kulges ikka selles „suitsunurgas” aktiivses infovahetuses ja -töötluses.
Viimased üheksa aastat kahes lehetoimetuses on ainult kinnitanud mu veendumust, et infotöö saab olla tõhus vaid avatud büroos, mitte kabinetsüsteemis. Kui töökohal pole võimalik pidevalt osa saada kolleegide tegevusest, oled peagi teadmistelt palju vaesem ja töö produkt on hoopis vigasem, kui see võiks olla. Kindlasti on saginat täis suur avatud kontor paljudele alguses harjumatu ning tekitab keskendumisraskusi. Kuid ega inimene asjata ülisuure kohanemisvõimega liik ole. Kohanemisvõime muutunud väliskeskkonnaga on meist ju tänapäeva inimese teinud. Ja mida tehnoloogiarohkem keskkond, seda enam oleme ta ise loonud.
Nii ka võimuhierarhiad. Suletud ruumis „alamatest” eemal viibimine on aastatuhandeid ülemuse tunnus olnud. Juurdepääsupiirang ülemusele on teeninud turvalisust, kuid olnud samas ka võimu allikas. Isanda palgele pääsemise ja soosingu nimel on miljonid veetnud oma parimad aastad losside või muude peamajade oote- ja eestubades. Mõnele on õnn naeratanud, mõnele mitte.
Meie demokraatlik elukorraldus on nüüd ja tulevikus seisusteta ning mida tugevam kodanikuühiskond, seda vähem väärtust on vanadel võimuhierarhiatel, uusi loodetavasti juurde ei teki. Et hooneid ehitatakse inimpõlvedeks, on päris loomulik, et ruumikorraldus ei ole sugugi igal pool meie muutunud arusaamadele vastu tulnud.
Olen valimiste eel sattunud paarikümnesse koolimajja. Mõnigi neist on korraliku ümberehitamise läbi elanud ja paremaks saanud. On loodud õpilaste tegevuseks avatud pindu, kuid üheski koolis ei ole ma näinud, et kooli juhtkond, direktor ja õppealajuhatajad oma kolleegide seas töötaksid. Ikka on neil kõigil oma kabinetid ja sektsioonid, mõnikord kogunisti sekretäriga puhverdatud või julgestatud (võimalik, et kuskil koolis on avatud õpetajate tuba, kus direktor kolleegide keskel istub, aga mina pole sellist näinud).
Kuula inimesi!
Räägin mõtteviisist, mitte konkreetsest majast või juhist, avatud või suletud ruumid iseenesest ei tee ühestki koolist ega tema direktorist head ega halba. Kuid on kasulik, kui õpilased oma silmaga näevad, kuidas tehakse meeskonnatööd ajal, mil õpetaja ei demonstreeri seda individuaalse meisterlikkusena klassis tahvli ees seistes. Aina suurem osa õpilastest sattub tulevikus tööle just niisugustesse kohtadesse, kus võimuvertikaale enam pole.
Veel olulisem on, et juht ei saa iial piisavalt oma üksuse heas tujus hoidmiseks vajalikku infot, kui on end paksu ukse taha privaatsusesse peitnud. Mis tahes nuhkimisviisid (juurdepääs e-postkastidele või telefonikõnede eristustele) ei asenda seda, mida inimeste seas kuuled. Ja kui kuuled-tead, saad ka õigel ajal sekkuda, aidata, kus vaja. Tõsi, ülemus ise ei saa kolleegide keskel istudes ehk varasemal määral pühenduda kõrvalisele tegevusele, olgu selleks siis mängusõltuvus, parteitöö või netis anonüümselt kommenteerimine.
Tasapinnaline organisatsioon ei ole imelahendus, mis kaotab kõik vead, kuid seda tasub siiski proovida. Vähemasti enne, kui alustada suuremat alluvate vallandamist või väiksemaviisilist tööalast ahistamist. Ja mine tea, ehk on mõnigi koolijuht kolleegide keskel just see rõõm ja õnn ja päike pimedas kooliöös, mis pedagoogidele praegu sealt puuduva sära silmadesse toob.
