Maha tolerantsus, elagu tolerantsus!

Tänapäeval näib olevat väga trendikas oma tolerantsust rõhutada. Iga suurem või väiksem VIP leiab pidevalt võimaluse mõnes intervjuus, justkui muuseas, oma laia tutvusringkonda — “kuhu kuulub ka homosid ja lesbisid” — mainida ning astub aeg-ajalt läbi popist homoklubist Nightman.

Ei ole mõtet mainidagi, et tänu trenditolerantsusele Nightman juba ammu homotolerantide, mitte aga homode klubi on. Peded, alalhoiuinstinktist tõugatuna, on ammu uutesse, kinnistesse ja poole vähem trendikatesse klubidesse üle kolinud. Imestama paneb, et VIP-id oma homost sõprade ümberkolimist märganud pole — seega jääb mulje, et koos käiakse oma tolerantsust pigem üksteisele kui homoseksuaalidest sõpradele näitamas. Seisus kohustab, mis teha.

Kõva häälega “pede” öeldes tuleb kiidusõnu vaid anonüümsetelt kommenteerijatelt — laiem avalikkus vangutab pead ja tuletab poliitilist korrektsust meelde. Mis sest, et esimesel võimalusel varjunimede alla peitudes “neid krrdi p…ssetrukkijaid” hoopis hullemas sõnakasutuses sõimatakse.

Vahel tahaks küsida, et kes on need “homost või lesbist sõbrad”, keda nõnda sageli mainida on vaja. Näh, ma ka ju lesbi — a ei ole mina märganud, et kuulsused mind oma lähikonda ihaleks. Oma arust olen piisavalt ilus, tore ja intelligentne küll, et trendikate VIP’ide “Suur Sõber nr 1, kes, muuseas, on lesbi,” olla. Et ma endal muud viga ei tea olevat, ajan selle ebaõnne lihtsalt stereotüüpide kaela. Ma, nimelt, ei vasta ju standarditele.

Kes ei tea, siis lesbid jagunevad kaheks rangelt eristatavaks grupiks. On Bambi-lesbid ja Ljuuda-lesbid. Ikka ei jõua kohale? Vaat, lugu on nii, et kui keskmisele inimesele öelda sõna “lesbi”, on täpselt kaks varianti sellest, milline pildike ilmub nende vaimusilma ette…

Esimene ja levinum pildike kujutab keskmise mehe soovunelmat, läbi pornofilmide laiema avalikkuseni toodud blondi, pikaküünelist nümfomaanlikku tibipaari, kes üksteist suudeldes mehi taga kiunuvad ning sisuliselt iga vähegi isasema tüübi kõiki seksisoove valmis täitma on.

Kes blondi juuksepahmakat ning kahesentimeetriseid kunstküüsi ei näe, kaldub enamasti teise äärmusesse. See tähendab kujutleb vägagi elavalt paksu raseerimata sääremarja ning tigedat neljakandilist tädi, kes igale mehehakatisele lüpsikuga vastu pead tahab anda. Ja laupäeviti triiksärgi, vanamoodsa lipsu, hiiglaslike patšokkide ning topsitäie nuusktubakaga varustatult trammipargi väravas teist samasugust ootab. Et siis roppudest sõnadest saadetuna koos mehi siunata ning muid õudusi korda saata. Ja ühe korraliku keskmise inimese (eeskätt meesterahva) arvates saabki lesbi olla kas ihaletud nümfomaan või paks mutt, kes lihtsalt meest ei saa.

Küüntega või ilma, seksijumalanna välimust ei hakka ma välja andma ka siis, kui oma tisside kergitamisesse suuremad summad investeeriksin ning pükste asemel lateksmini kannaksin. Seda va sisemist seksapiili jääb vist väheseks. Paksu patšokkidega tädi jaoks olen aga liiga edev ning pole senini põhjust olnud ka meessoo huvi leiguse all kannatada.

Niisiis olen ma liiga tavaline. Ja seega mitte piisavalt lesbi, et minu seltsis kohvi juues oma ohtu seatud maine pärast adrenaliini nautida. Ja et ma piisavalt lesbi välja ei näe, ei tunne keegi ka erilist vajadust minu suhtes tolerantsust üles näidata — kui ma just ise homoseksuaali raskest elust pajatama ei hakka.

Noo, vähemalt see õnnis asi on lesbiks olemise juures küll, et selle eest peksa ei saa. Homod (ööpimeduses jääb tolerantsus ju nagunii märkamata, hää end välja elada) meie vanalinnas näpust kinni ei jaluta. Vähe sellest, enamasti liigub korraliku kasvatusega homopoiss tänaval üldse naisterahva seltskonnas, et ikka kindlamalt ‘normaalse’ mehe muljet jätta. Pole ju haruldased juhud, kus pelgalt homoks olemise eest vastu lõugu antakse.

Koomilis-traagilisemad lood on aga noorte purjus meesterahvastega, kes “krrdi lilla, tõmban su läbi” ravimeetodeid harrastavad. Ehk teisisõnu tõestamaks homole, kui jälk ta on, pannakse talle grupiviisiliselt ja vägivaldselt taha. Normaalne inimene ei oska muud, kui õlgu kehitada. Tunneks kaasa (ja tunnengi, kusjuures!), aga samas ajab naerma ka — et ikka leidub veel taolisi imbetsille. Ise nimetavad nood parandajad end aga, vabandage väga, nn. normaalseteks. Hoolimata sellest, et vabal hetkel pedesid trukitakse.

Ime siis, et mittetolerandid — tänu idiootsetele suguvendadele — rumala inimese sildi külge on saanud ja et tolerantsi avaliku demonstreerimise läbi enda ajumahtu suuremana näidata püütakse.

Vahel ootan, et mõni mõtlemisvõimeline inimene ausalt ja selgelt ütleks, et vaat — hoolimata sellest, et tegu on homoga, ta mulle ikkagi ei meeldi! Lihtsalt on tropp inimene ja kõik. Aga vaat ei tule. Poliitiline korrektsus on jõudnud nii kaugele, et homo enam nõmedaks sõimata ei või — täpselt, nagu ratastoolis inimestki.

Lesbid ja homod on inimesed nagu kõik teised. Mõnele tulebki vastu kolu anda — aga seda tema isikuomaduste, mitte seksuaalsete eelistuste eest.

Millal, tahaks teada, jõuame me lõpuks tegeliku tolerantsuseni? Ehk näeme enne inimest — olgu jobu või austamisväärt kodanikku — ja alles siis teisejärgulisi nähtusi, nagu seksuaalsed harjumused või puudulik ihuliige?!