Vaatasin neid rootsipunaseid varemeid ja äkki meenus üks talvepäev Rootsis, Are suusakuurortis. Olin vaguniga tõusnud kõrge mäe tippu, et laskuma hakata. Ja siis äkki tulid minu kõrvale jäise tuisu sisse kaks inimest. Üks neist oli umbes kümneaastane poiss, kes tõenäoliselt ei teadnud ise üldse, kus ta viibib. Ta oli nii vaimse kui füüsilise puudega, täpselt selline laps, kelle koht oleks Eestis sellises Haapsalu väikelastekodu tüüpi elamus. Hetkel oli see laps aga ühel kõrgel mäel, ta oli rihmadega kinnitatud suuskadega ratastooli ning valmistus mäest alla suusatama. Ta vaatas tuima pilguga taevasse, teda lükkas tagant ema. Nad kadusid minu ees mäest alla ja ma vaatasin neid kaua — milleks tuua mäkke selline laps, mõtlesin. “Ta ju ei taipa sellest midagi! Ajaraisk!“ Aga juba ammu ma enam nii ei mõtle.

See juhtus umbes 10 aastat tagasi ning Eestis sel ajal puuetega lastest laialt ei räägitud. Aga ometi olid nad olemas. Kohutavates oludes. Tean inimest, keda nõukaajal sunniti loobuma üleöö invaliidistunud lapsest. Ja kui ta läks teda ühte lastekoju vaatama, jäi see käik ka viimaseks korraks — väikesed kehad väänlesid külmal kivipõrandal… Valus, hullukstegevalt valus vaatepilt. Aga nõukaajal oligi nii — puuetega inimest ei eksisteerinud! See oli tollane sotsiaalpoliitika — teeme puuetega laste olukorra nii vastikuks, et keegi ei taha meist enam midagi kuulda. Ja see töötas. Kui keegi nägi linnapildis ratastooliga inimest, peeti seda värdjalikuks ja tabuks. Või kui keegi nägi kuningriigi suusamäel invaliidi, siis — nagu minuga juhtus! — tundus see mulle ime. Nad tõesti on olemas?! Rootsis? Õnneks muidugi mitte meie riigis…

Nüüd ammu teame, et Eestis on tervelt kümme protsenti puuetega inimesi. Aga mida tähendab see elu neile, 120 000le? Neil on oma erakorraline elu. Nad tunnevad ja näevad. Ja täpselt nii nagu see väike poiss tuhises alla suusamäest, tundis külma oma põskedel ja ninaotsas, täpselt nii tundsid kuuma ja paanikat need Haapsalu väikelastekodu kasvandikud… Mulle tundub, et puuetega inimene on tegelikult ikka veel tabu meie riigis, neist ei räägita, neid justkui häbenetakse…Aga ometi nad sünnivad, nendega nähakse palju vaeva, väga palju… Kas oleme kuulnud, et riiklikult saab auraha mõni ema, kes on suureks kasvatanud puudega lapse? See on enda elust loobumine, see on elutöö. See Haapsalu põleng pani mõtlema, et need lapsed on olemas…Ka meie riigis. Mis sest, et “kuningriigi”- inimeste poolt kingitud majas.