Jüri Estam: Sabrade ehk uute eestlaste sünni ootel
Paljud mõttekojad ja jututoad on avaldanud umbes sellist mõtet just enne parlamendivalimisi, nagu Eesti elukvaliteedi parandamine “päästaks kodumaa”. Et see olekski nagu uute jõuliste arengukavade puudumisel Eesti järgmine strateegia: muuta elukvaliteet paremaks. Mõnusast elukvaliteedist peab saama liim, mis paneb noorsoo tahtma siia jääda. Mis annaks noortele usu: see on minu maa, mina pärin selle! Loodetakse, et elutingimuste parandamine toob noored koju Austraaliast ning bussijuhid ja meditsiiniõed tagasi Soomest.
Korporatsioon Rotalia lansseeris seda ideed juba aastal 2007 Tartus toimunud konverentsil „Tagasi koju?” - seda enne, kui masu sadas meile kaela. Seal tõdesid mitu Läänes elanud kõrgharidusega kõnelejat, et suhteliselt madalat palka ja teisi Eestis elamise miinuseid on võimalik osaliselt kompenseerida näiteks selliste algatuste kaudu, nagu kvaliteetsete ja samas taskukohaste lastesõimede loomine. Kindlasti on see nii. Ent samas on jutt paremast elukvaliteedist nõnda amorfne, et sellel on tegeliku mustvalgel eksisteeriva visiooni ning karismaatilise juhtimisega vähe ühist. Hea konjunktuuri lainet oskab igaüks surfata, meie ees seista võivad uued majandusvapustused ja stagneeruma kippuv maailmamajandus nõuavad aga hoopis kapteni kätt laeva tüüril ning võimet ja tahet riiki päriselt juhtida. Minnes tagasi tegeliku autonoomia juurde, kui vaja.
Minul pole usku, et Toompeale end sisuliselt barrikadeerinud poliitikute kartellist (kui valimiste-eelne ajutine rahvaga “suhtlemise” aeg välja arvata) kujuneksid uuel ringil need ühiskonnaarhitektid, kes oskaksid ilma eriliste rahaliste panusteta meie sotsiaalset maastikku siit otsast ja sealt otsast maagiliselt seadistada, kuni sünnib paar-kolm aastat kestnud ponnistuste järel meeldivam ja huvitavam maa ning hoolivam ühiskond. Torontos näiteks on tõepoolest igakülgselt mõnus elada, aga see ei tulnud üleöö.
Eesti praegune situatsioon pole klaver, et lihtsalt häälestad ja kõik saab korda. Otse loomulikult tuleb võtta ka see suund, teiste suundade hulgas, kuid arvata, et elukvaliteet saaks minna ruttu paremaks on absurdne, eriti jätkuva rahvusvahelise majandusliku ebastabiilsuse, aga ka Eestis laialt levinud teistest mittehoolimise ja saamahimu tingimustes. On enesepete arvata, et suhteliselt vähekindlustatud ühiskond suudaks kokkuklopsitud aseainetega luua seda elukvaliteeti, mis korvaks meie suhtelise mahajäämuse võrreldes jõukamate maadega meie läheduses.
Meil on vaja teist mõtlemist, teist kaasatuksumist. Inimene, kes on sada protsenti kaasatud oma ühiskonna ülesehitamisse, ei tee välja ebamugavustest kui usub, et olukord paraneb tema ja laste jaoks tänu sellele, et talle antakse võimalus olla vahetu osanik ja kaasarääkija selles, mis sündima hakkab. Rääkida elukvaliteedist on mõttetu situatsioonis, kus oleks hoopis vaja rääkida ajutisest individuaalsest eneseohverdamisest ühise parema tuleviku nimel. Kas on tõesti mõeldav, et president on kurtnud kehva palga üle ja ohvritest, mida tema on olnud sunnitud tooma isamaa altarile?
Klammerduda kuni järgmiste üldvalimisteni imeväelise elukvaliteedi tõstmise idee kui lootusekiire külge, ilma, et majandus ise samal ajal arvestavalt kosuks, läheb kalliks maksma ja toob järjekordse pettumuse. Paremad lastesõimed töötavate vanemate tarvis ja riikliku dotatsiooniga korterid Eestisse tagasitulevatele tõelistele talentidele - kõiki neid võimalusi tuleb kaaluda, aga need ei ravi pinna alla peituvaid tegelikke tarindlikke probleeme. Miks püüame ravida vaid sümptomeid?
Ma ei näe, et järgmine riigikogu ja sellele tuginev valitsus suudaks meid münchhausenlikult soost välja sikutada, kui jätkame kivistunud kursil. Suuremaid süsteemseid vääratusi on meil olnud mitu viimase paarikümne aasta jooksul, alates aastast 1990, kui Eesti Kongressil ei läinud läbi Hando Runneli ja teiste tartlaste ettepanek Eesti jätkamiseks mitte Ülemnõukogule tuginedes, vaid Eesti Kongressi baasil. (Vt. “Läkitus Eesti Kongressile, ettepanek taastada Eesti Vabariik”. Avaldatud „Edasis”, 14.02.1990). Teiseks veaks oli Euroopa Liidu Lorelei laulu kuulamine ja sellesse liitu astumine (“ratsa rikkaks” gambiit valel konjunktuurihetkel), ning kolmas ja väga tõsine näppu lõikamine oli hiljutine Eesti iseseisvale rahanduspoliitilisele potentsiaalile selja keeramine. Euro kasutuselevõtmisega andsime Eesti Vabariigi rahandusliku riigijuhtimise kaadervärgi naha ja karvadega Euroopa Keskpangale. Tuleb lisada - selleks, et kroonil oleks funktsionaalne mõte olnud, tulnuks see valuutakomitee süsteemi küljest lahti haakida.
Peamisele keskendudes: meil on kardinaalsete uuenduste tegemise jaoks väga vähe iseotsustamisvõimet järele jäänud. Elukvaliteedi süsteemseks tõstmiseks kõiki võimalusi kasutades oleks vaja, et me parlamendi käed uuesti lahti seotakse. Et parlamenti pääseks arvukalt iseseisvaid mõtlejaid. Romain Rolland’ilt on sõnad: “Ära mine sinna, kuhu rada viib. Mine selle asemel sinna, kus rada ei ole, ja saa teerajaks.” Enne Euroopa Liidu referendumit viitasin omal ajal Singapurile kui ühele mõeldavale majanduslikule eeskujule. Ka Šveitsist on meil aeg-ajalt räägitud ja see pole paha, aga parimat eeskuju ettevõtluse tähenduses oleks meil tulnud näha juutideriigis, ka mis puutub tollele riigile nii kohutavalt palju andnud kollektiivset mentaliteeti. Asi on ellusuhtumises! Ainult vaba ja iseseisva ühiskonna - oma kodu - ülesehitamine tiivustab seda entusiasmi ja pühendumust, mis annab elule mõtte.
Kui noored sabrad tegid raske füüsilise tööga Palestiina kõrbest oaasi, ei liikunud neil peas mõte elukvaliteedist ega kõikidest mugavustest. Ebamugavus on tühine asi, kui laud on kaetud ja kõik inimesed on kutsutud oma kätega riiki ehitama, teades, et ühiste ponnistuste viljad on tulevikus seda magusamad. Mina ei näe sabrade ühistegelikku sädet ei Stenbocki Majas ega Kadriorus. Ei näe vitaalsust. See vaimsus eksisteeris 20. aasta eest Kodanike Komiteede liikumises, esimesel öölaulupeol enne laulva revolutsiooni kaaperdamist erakondade poolt ja Rahvusraamatukogu ehitamise talgutel, aga meie poliitaparaat oli võimust ja "mina ise" käitumisest liiga huvitatud, et jätkata tavaliste kodanike tasandil sädemele hapniku andmist.
Suured nägemused ei sünni ega arene, kui rahvas ei tunne, et ka tema on talgutele kutsutud. See, mis laastab meie arengut, on barjäär partokraatia ja rahva vahel, ning tõik, et valesti valitud arengurada teeb riikliku-ühiskondliku iseotsustamise nüüd suuresti võimatuks.
Euroliidu tee on liiga rehepaplik selleks, et Eesti emad sünnitaksid vaimustunud noori sabrasid, selgunud sihid silmade ees. Vaatan igatsevalt Lõuna-Korea ja Iisraeli poole. Mitte ei pea ma silmas inimõigusi ega suhteid palestiinlastega, vaid majanduselu. Kes pole lugenud raamatuid “Bad Samaritans” ja “Startup Nation” peaks seda tegema. Eestikeelseid variante neist vist kahjuks veel ei ole. “Startup Nation” kirjeldab moodsat Iisraeli, kus juutidel tuleb uusi ettevõtteid kui küllusesarvest. Selline suhtumine on õpitav! Ka meist peab saama ettevõtjate ja eksportijate julge väikeriik!
“Bad Samaritans” - autoriks Ha-Joon Chang - käsitleb hoopis Lõuna-Korea hämmastavat edulugu, mis oleks justkui võetud Vello Leito Iseseisvuspartei programmist. Ha-Joon Changi argumendi tuumaks on: materiaalselt mahajäänud riik (meie arengut pärssis NSV Liitu kuulumine vastu tahtmist) peab enesesse uskuma, ajutise kesta enesele ümber kasvatama, kuni tema majanduslik “veetase” on ühtlustunud ümbritsevaga. Lõuna-Korea rangelt protektsionistlik periood kestis kuni väikesed oma rahva kapitalil tuginevad firmad, mida riik kõvasti aitas, tulid inkubaatoritest välja, tõusid jalule ja suutsid lõpuks kanda pead sel moel, et taevas tiirlevad pistrikud ja raipekullid neid enam murda ei suutnud.
Eesti elab aga teisel planeedil, keset ajupesu, kus mõtte levitamine, et Eesti suudaks iseseisvalt toime tulla, on praktiliselt keelatud. Alles see konstateering asetab meie parlamentaarse situatsiooni adekvaatsesse valgusesse. Kuidas saame arutada Eesti arenguteed - kuidas saame teha ajurünnakuid, kui päriselt iseseisva Eesti variandi diskuteerimine on tabu? Avatud alustel rajatud firmade juhid ei tuleks sellise mõtte peale, et erinevate realistlikena tunduvate strateegiate arutamine ja kaalumine on eos ära keelatud.
Meie parlamendi funktsioon on ajaga aina butafoorilisemaks muutunud. Võrreldes aastatega 1987 kuni 1992, mil rahvas suhtles vahetult poliitikutega ja ajakirjandus oli peaaegu täiesti avatud, on süsteem jäigastunud. Meie suuremad erakonnad ei tunnista avalikult, et ka nende tegutsemisvabadust on dramaatiliselt piiratud. Paljude poolt loodetud plahvatuslikku arengut Euroopa Liitu kuulumisest ei tulnud, ka pole meie situatsioon muutunud turvalisemaks tänu EL-ile, aga tiivad on kärbitud! Sellele lisaks on riigikogu liikunud rohkem ja rohkem “arenenud”, aga samas stagneerunud riikide suunas, kus lobistide mõju on tänapäeval ebaproportsionaalselt suur ja seda kodanikkonna tahte arvelt, ja kus iga värskelt valitud rahvaesindaja õla taha ilmub partei keskaparaadi sosistaja andmaks nupulevajutamise juhendeid. Riigikogu kui kummitempli tingimustes võiks riigikogulaste tööd teha hoopis suur saja sõrmega kombits.
Riigikogust on kujunenud EL tingimustes midagi, mis meenutab minu vana kodukoha, Kalifornia osariigi esinduskogu. Kalifornia legislatuuril Sacramento kolkalinnakeses on 120 liiget kahes kojas. Põhiseaduse kohaselt olevat Kalifornia väidetavasti vabariik, aga selle päikeseprovintsi elanike jaoks on kohalik esinduskogu midagi täiesti kõrvalist, kui osariigi eelarveküsimus välja arvata. Euroopa Liidu “esimene võrdsete hulgas” Saksamaa ei soovi isegi eelarve koostamise õigust Eestile jätta. Kelle iseotsustamise ampluaa on rohkem kärbitud - kas Kalifornia või Eesti rahvaesinduse oma? Kumb neist tegeleb rohkem kohalike detailide üha banaalsema peenhäälestamisega ja provintsi elanike elu lõputu ja mitte alati parima reguleerimisega? Sellest peaks keegi kirjutama võrdleva magistritöö. Minule on selge, et Kalifornia sekkub inimeste eludesse kordades vähem süstemaatiliselt kui siinsed seadusandjad.
Tulevikus peavad kõik Euroopa Liidu koostisosad sarnanema üksteisele, mis puutub ettevõtluse- ja ilmselt ka muusse maksupoliitikasse. Eesti minetas juba mõne aja eest võimaluse paista silma kui koht, kuhu investor sooviks kangesti firmat rajada. Eestis tegutsemine ei anna ettevõtjatele dramaatiliselt silmnähtavaid konkurentsieeliseid teistega võrreldes, küll aga võimaluse kasum siit välja viia. Sajanditetagune iiri iseseisvuslane Theobald Wolfe Tone ütles juba ammu: “Õnnetu on see mees või rahvas, kelle saatus oleneb teise tahtest”. Briti humorist Alan Coren omakorda: “Demokraatia on see, et te valite endale diktaatorid, pärast seda, kui nad on teile rääkinud asju, mida te enda arvates tahate kuulda”. Kas meil just diktaatorid on, aga tuulenuusutajad küll. Tuulenuusutajad, kellede Euroopa Liitu astumise gambiit on ebaõnnestunud.
Meie parlament on umbes samasuguses situatsioonis kui tunnelis sõitev vedur, mille kangid ja juhtimishoovad on nüüd enamalt jaolt eemaldatud, eriti pärast euro kasutuselevõtmist. Sõidame valguse poole tunneli kauges otsas, aga võimalusi kiirendamiseks või siis vasakule-paremale keeramiseks praktiliselt pole, eriti situatsioonis, kus Eesti on pisike ja tegelikest otsustajatest riigid Brüsselis omavad meist nii palju suuremat kaalu.
Suurtest protsessidest rääkides tegi ametist nüüd juba lahkunud riigikogu ja sellele tuginev koalitsioon kahtlemata häid asju. Fakt, et raha oli reservis, tähendas, et eelarvet tuli küll korduvalt raiuda nagu koera saba, kuid suutsime vältida kõige hirmsamaid alandusi, mis Lätile osaks said. Pean adekvaatselt, aga mitte hiilgavalt läbituks Nord Streami ehituslubade etapi epopöad, suuresti tänu rohelistele ja looduskaitsjatele Eestis. Küsimus Läänemere julgeolekuolukorrast pole lahenenud Balti riikide jaoks, aga me klaarisime end arutelu faasis ilmselt kõige sirgema seljaga kogu Euroopas ja see on midagi väärt. Kahetsen siiski, et diskussioon jäi keskkonna tasandile ja geopoliitikast ning Nord Streami julgeolekuohtudest mindi sisuliselt mööda.
Loen riigikogu tegevust siiski ebaõnnestunuks teistel olulistel tasanditel. Teadlikult hiilitakse kõrvale mitmetest kriitilistest teemadest, nagu NATO sõbrutsemine ebademokraatliku Venemaaga. Küsimustest “viisavabadus Venemaaga”, aga ka ettevaatamatust pingelõdvendusest Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Venemaa vahel - peamiselt rahalistel ajenditel, eirates Lääne väärtusi - neist asjust räägivad sisuliselt vaid sõltumatud kandidaadid. Eesti huvides on jääda selge häälega ütlema: “mitte sellise Venemaaga”. Autoritaarsuse taunimine Põhja-Aafrikas Euroopa Liidu poolt taunimata autoritaarsust Venemaal on laussilmakirjalik.
Suhtekorralduslikuks libeduseks pean eurole ülemineku serveerimist suure triumfina. Ka kui kroon polnud paraku meie endi tegevusetuse tõttu mingi pärisvääring, tänu rangele seotusele euroga, oleme nüüd lõplikult kontrolli oma majandusliku ja seega ka suuresti poliitilise saatuse üle teistele loovutanud. Selle asemel, et anda Eesti krooni vahetuskurss vabaks, millist sõltumatut krooni Eesti Keskpank oleks saanud meie huvides intelligentselt juhtida ja kaitsta, stiilis “Allan Greenspan”, on meie tipppoliitikud andnud blankoveksli EL keskpankuritele, öeldes “tehke meiega, mida tahate, meie usk Saksamaa ainuõigesse juhtimisse on absoluutne”. Et eestlased oleksid tulnud ise toime suveräänse rahanduspoliitiku ohjamisega, seda on näidanud meie eelarvedistsipliin. Asi ei ole isegi meie endiselt aukliku enesekindluse jätkuvas vähesuses, vaid selles, et me “eliit” on juhtinud meid sügavale euroföderalismi ideoloogia rüppe ja elatub sellest hästi, takistades diskussiooni iseseisva Eesti võimalusest.
Üheks suurimaks lahkuva riigikogu puuduseks pean selle “las söövad kooki” hoiakut. Vaesusesse langenud osa eesti inimestest on groteskselt suur. Eestlaste kompleksid tunduvad olevat sellised, et see pärsib vaesusest rääkimist. Koalitsioonipoliitik, kes ei julge ega soovi sellest rääkida (peeglike, peeglike) ja on isiklikult kindlustatud, ei suuda ilmselt ka kaastunnet üles näidata, kartes, et tunnistab sellega juhtimisvigu. Isegi Toidupanga idee ei ole meilt. Meil on vähe hoolivust. Situatsioon, kus nii suur osa elanikkonnast kannatab, on lubamatu, ja selle leevendamiseks oleks saanud teha palju rohkem inimene-inimesele tasandil, jäädes samal ajal truuks vabaturu printsiipidele, mis - Jumal tänatud - kujutab endast jätkuvalt meie ellusuhtumise selgroo, millises kontekstis ma Reformierakonna ja IRL’i olemasolu eest tänulik olen. Nende protsesside juhtimine - kuidas ulatada abistav käsi - on jäänud meie valitud esindajate kätte. Maksumaksja pole sellesse ja kümnetesse teistesse küsimustesse vahetult kaasatud.
Kes tahab olukorra muutmiseks midagi ise ette võtta, peab selle eest peale maksma. See viib peamise teemani: elame e-hääletamise ajastul, olles ise teerajajad selles sfääris. Rahvasaadikud panevad riigikogu hoonest lahkudes kotti tahvelarvutid, ise mitte aru saada soovides, et tulevasel digimodernsel ajastul muutub “rahvaasemik” sama otstarbetuks elukutseks, kui voorimees ja kirjutusmasinate parandaja. Kui rahvas on kehtiva filosoofia kohaselt kõrgeim võimukandja Eestis ja asju lahendatakse tänapäeval muidu vahetult, sageli ilma maakleriteta ja teiste vahetalitajate, siis miks ei ole Eesti - väidetavasti IT tiiger number üks - digitaalse osalusdemokraatia rajaja? Kui araablased julgevad olla revolutsionäärid, miks mitte meie? Vastus on ilmselt: erakonnad ei soovi seda. Asi on võimus.
Rohkem kui veerand riigikogu liikmete nimedest ei ütle mulle mitte midagi. Veel üks veerand on väheütlev. Kui välja arvata Reformierakond, siis lõppenud riigikogu perioodi võitjaid näen vähe, peale juba mainitud sadulas ilmselt jätkuva Reformierakonna, ja Sven Mikseri isiklikult. Viimane on oma positsiooni tugevdanud, kuna orienteerub hästi ning suudab ruttu mõelda ja rääkida, aga on näha ka seda, et teda haibitakse. Musti hobuseid poliitmaastikul näen mingis ulatuses ka Kunnases, Krossis ja Helmedes koos Henn Põlluaasiga, veel ühe jõuliselt haibitavana aga Allar Jõksi.
IRL ja sotsiaaldemokraadid ei idane ega mädane. Või kas vaesuse nähtus tõesti täidab sotside purjesid, selmet Keskerakonna omi, kuhu need hääled minevikus eksima kippusid? Rohelised ja sotsiaaldemokraadid mängivad igatahes suhteliselt oskuslikult, mida mitmete teiste kohta öelda ei saa. Ise ihkaksin näha päriselt rahvuslikult mõtleva erakonna teket IRL-i kõrvale ja isegi asemele. Sellist, mis hoiaks eemale natslikest fetišistidest, millega ma ei soovi öelda, et see IRL-il probleemiks oleks, võib aga probleemiks olla teistele rahvuslikult häälestatud ringkondadele, kes ei kontrolli hoolikalt oma ridadesse astujaid.
Asetada eesti ühiskonna materiaalsed-sotsioloogilised näitajad esikohale, anda otsedemokraatia ohjad rahva kätte ja julgeda rääkida konstruktiivselt eestlusest, nagu eesti pagulased olid harjunud tegema: selles pole absoluutselt midagi häbeneda.
Rohelised, kelledes on nii sümpaatset kui ebasümpaatset, käivad noateral. Erakondade lõikes paistab Rahvaliit olevat see, kes on mänginud oma võimalused kõige oskamatumal kombel maha. Keskerakonna võimsuses ei kahtle keegi ja ilmselt saab KE värskelt vermitud kodanikelt ka seekord teatud turboefekti, aga nemadki pole kaarte hästi tagunud. Nii palju söögiplekke vestiesisel kui savisaarkonnal praegu on, pole ma varem näinud. Keskerakonna noored ja kärsitud lausa hammustavad Edgar Savisaarele säärde, igasuguse valehäbita. Keskerakond kui minu arvates Eesti kõige ebaeetilisem ja populistlikum erakond võimleb kuidas oskab, aga mina ei ole näinud nii räsitud Keskerakonda toidutalongide ajast saadik.
Kaotajaks loen kahjuks Eesti rahvast, sest meie parlament on juhtimise seisukohalt verest tühjaks jooksnud, kui kasutada Mart Laari lemmikfraasi, ja kardan, et paremat pole asemele tulemas. Klaarime end majanduslikult kuidagi kuni järgmise tormipuhanguni ja selle - et me end klaarime - eest võime tänulikud olla. Reformierakond püüab valimiste eel vägisi asja niimoodi serveerida, et majandusturbulents on selja taga, aga globaalne majanduskliima räägib teist juttu. Riigil, mis on loobunud suurest osast oma suveräänsusest, pole kaptenit sillal, mitte päriselt. Seilame masinlikult pähetuubitud kurssi. Ootan uudishimuga pärast meie valimisi tulevat 25. märtsi, mil EL juhid kogunevad arutama, mida võtta ette teiste hulgas laenuintresse vaevu maksta suutva Portugali suhtes, milline tippkohtumine saab loogiliselt võttes viia üksnes kas ebalemise ja otsuste edasilükkamise või siis suurema tsentraliseerituse suunda.
Kaotajaks loen Eesti rahvast, kuna meie poliitarhitektid on vorpinud sellise süsteemi, kus (ja siin olen Jüri Adamsiga täiesti teist meelt) uue ühiskonda paremaks muuta tahtva erakonna sünnitamine ei ole üldse kukepea. Hea äriideega firma jaoks raha leidmine on Eestis kordades lihtsam kui Res Publica kübaratriki kordamine. Eesti omi huve kaitsta soovivad poliitikud - ütleme näiteks Iseseisvuspartei liikmed, või mingi nendest tugevam tulevane seltskond, kes usub samasse asja - peavad tõestama äriringkondadele, et Eestile enesele esmajärgus panustamine oleks pikaajalisest perspektiivist meile kõikidele kasulikum, kaasa arvatud rahajõmmid. Selline jutt ei meeldi aga inimestele, kes eelistavad magusat elu reaalajas vastutustundlikumale strateegiale.
Asjad ei saa ilmselt minna paremaks enne, kui lähevad kõigepealt halvemaks. Kuni inimesed näevad tehtud vigu. Kui Euroopa Liidul ja teistel maailmajagudel läheb hästi, ei märka keegi meie süsteemi defekte. Alles toiduainete kallinedes taipavad eestlased loodetavasti, et meil on metsad ja põllud, mida ei maksa sandikopika eest võõrkapitalile maha müüa.
Alles poliitilises kriisis, kus oleme avastanud, et Eestil ei eksisteeri strateegiat ega juhte tegeliku juhtimise tähenduses, sünnivad kolm võimalust. Üks on võimalus, et veidi kaugemas postdigimodernses tulevikus pole meil parlamendi (rahvaasemike) institutsiooni praegusel kujul üldse vaja. Kuid selleks, et Eestis saaksid leida aset päris muudatused, peab esimesena sündima poliitiline jõud, mis julgeks arvestatavaid muudatusi teha. Kolmanda ja kõige olulisema nihke sündimine tähendaks, et eestlaste usk enesesse tuleb tagasi. Mina usun, et see on tagasi tulemas, tänu teiste hulgas eksisteerivatele poliitikutele, kes pole siiski kõike valesti teinud. Kuni taipame: iseseisva ja uhke riigi tee annab palju rohkem võimalusi kui olla Euroopa Liidu pisem ning praktiliselt et vaeseim hammasratas.
