Heimar Lenk: XI Riigikogu, hüvasti!
"Ärgem laskem end uinutada meie majanduse heast käekäigust ja just kui igikosuvast riigieelarvest. Meie majandushorisondile on kerkinud juba tumedaid pilvi. Rahvusvahelises ajakirjanduses ja analüüsides peetakse Balti riike majanduslikus mõttes riskantseks piirkonnaks. Me võime ju endale ütelda, et kõik välismaal ilmuvad analüüsid on valed, aga isegi kui nad on valed, loevad välisinvestorid noid samu analüüse ja langetavad oma otsuseid, sõltumata sellest, kas me ise neid usume või mitte..."
Kas pole mitte põnev?
2007. aasta 2. aprillil, riigikogu XI koosseisu esimesel istungil oli president majanduse pärast mures. Valitsusjuht Ansip ei tahtnud kriisist kuuldagi. Tööpuudus ei häirinud siis veel kumbagi. Probleemi suurt polnud.
17. veebruaril 2011. arutas riigikogu XI koosseisu viimase üleriikliku tähtsa küsimusena just nimelt Euroopa Liidu üht kõrgemat tööpuuduse näitajat, mis laastab liikmesriik Eestit. Eile tõi valitsus rahva ette kibeda tõe, et buumieelse tööhõive taastumist oodatakse alles kümne aasta pärast. Kui siiski?
Kui kiiresti kõik muutub siin maailmas ja Maarjamaal! Vaevalt sai peaminister Ansip parlamendi ees seistes vanduda, et tema valitsusjuhiks oleku ajal Eestis negatiivset riigieelarvet mitte mingil juhul ei tule, kui tuli juba sõnu sööma hakata. Ja ühest negatiivsest jäi veel vähekski. Tuli teha mitu. Kuid enne seda jõudis valitsusjuht hüüda kogu rahvale, et just sellises majanduskriisis ta tahakski elada. Pole kuulda olnud, et keegi lihtrahvast peaministrile aplodeerinud oleks.
Eesti otse kosmosesse!
Riigi tähtsuselt teine kodanik, parlamendi spiiker Ene Ergma on nelja aasta jooksul väljendites vaoshoitum olnud, kuid vaadanud kaugemale. Eesti tuleb kosmosesse viia! Nii arvas tema ja tegi ära. Tänaseks olemegi Euroopa Liidu kosmoseprogrammi liikmesriik. Saadikute suhtes on proua esimees ranget joont ajanud ja tema vürtsikaid väljendeid riigikogulaste tagasihoidliku mõistuse kohta võib hea hulga kokku lugeda. Vahel on spiiker ka vabandanud. Istungite saalil on see viga, et kõik, mis räägitakse läheb linti ja pärast saab järele kuulata.
Ergma ise on sportlik nii oma olemuselt kui väljendite kasutamise poolest: „Kui vaadata tagasi riigikogu ja valitsuse tööle viimase nelja aasta jooksul, siis saab seda võrrelda suusahüppaja sooritusega hüppemäel. Riigikogu ja valitsus tõusid hüppetorni üsna eufooriliselt, suurele hoovõtule aastatel 2007 ja 2008 järgnes konarlik õhulend. Rekordit me ei püstitanud, hea, et majanduskriisis jalgadele maandusime,“ ütles ta aastavahetusel televisioonis esinedes.
Astmelist tulumaksu erinevalt Tallinna linnapeast Savisaarest proua Ergma suurt ei armasta. Märtsis toimuvatel valimistel jagunevad parteid kaheks, ütles ta. „Ühed arvavad, et astmeline tulumaks ja enesega toime tulevate inimeste kõrgem maksustamine viib riigi majanduse õitsengule,“ arutles ta lootes, et valimistel pole viimased edukad. „Me valime märtsis uue riigikogu. Ma näen juba tõusmas uut optimismilainet – valimislubadustes hakatakse peagi jagama maksutulu kasvu, mida pole isegi veel teenitud ega riigikassasse kogutud. Tuletan meelde, et meie selle aasta riigieelarve planeeritud defitsiit on 1,6 protsenti. See tähendab, et paraku elab meie riik võlgu.“
Sellega spiiker kedagi ei üllatanud. Võlgu elab suurem osa noori peresid. Kuid nüüd on neil veel üks kohustus juurde tulnud. Tuleb abikaasa eest salamahti tšekke koguda. Riigikogu XI koosseis võttis ju uue perekonnaseaduse vastu, mis jaotab halastamatult vara kaheks. Lahutuse puhul on hea kui tšekid taskus. Televiisori ostsin mina ja pesumasina sina. „Ma palun teilt lahutust, külmkapp Snaige,“ viskas üks naljahammas Toompea puhvetis seaduse arutamise päevil villast.
Ega pärimisseadusega paremad lood polnud. 700 aastat teadis talupoeg, et isa lehmad pärib ta alles siis, kui selleks ise soovi avaldab. Aga nüüd näitas kummitempel riigikogu taas valitsusele kuulekust ja hääletas heaks seaduse, mis pojale ka isa võlad kaela määrib. Ikka selleks, et pangad jumala pärast kahju ei kannataks. Surnu käest ei saa ju enam midagi kätte, ikka elavailt tuleb võtta.
Mul on üks unistus!
Heade seaduste kohta on näiteid varnast võtta. Soolise võrdõiguslikkuse seadusele keevitati Tallinna linnavolikogu suurem koosseis külge, omandireformi aluste seadus annab nüüd majad tagasi ka neile, kes kord juba kompensatsiooni said. Töölepinguseadus ei luba enam inimesel haigeks jäädagi, sest riik hakkab haigusraha maksma alles üheksandast päevast, aga selleks ajaks oled juba terve tagasi. Matusetoetuse kadumisest ja kõiksugu aktsiisidest, mis taskupõhjast viimasegi sendi viivad, ei hakka ma rääkimagi. Tudengite lootust seaduse muudatusele, mis õppealaenu lihtsamat tagastamist lubaks, nimetas üks naissaadik Buratino muinasjuttudest tuntud lollidemaa rahapuuks. Ja nii edasi!
Üldiselt olid need neli aastat töised ja tulemuslikud. Viie rikkama hulka veel ei saanud, kuid viie vaesema hulgast hakkame juba välja siplema. Ärgu kolleegid valitsuse erakondadest pahaks pangu! Mina räägin ju opositsiooni poole pealt. Just nii need asjad sealt paistavad. Ega meid ju otsustamise juurde pole lastud. Kõik seadused puha valitsuse tehtud.
Aga mul on ka üks unistus! Kui nüüd valija hääle annaks ja mind tagasi valiks, siis ühe seaduse püüaks ma XII koosseisus koalitsiooniga kokku leppida küll. Rongaisade suhtes paneks karmi korra paika. Rahvas nimetaks seda alimentide välja nõudmise seaduseks. Praegu on nii, et ega ema lastele mõeldud raha pakku pugenud mehepoja käest kätte saa. Nuta või naera! Aga tuleks teha nii, et asi naerust kaugele jääks ja lapsed oma raha kätte saaks.
