Toomas Alatalu: Liibüa ehk keskmäng Lähis-Idas
Eeskätt sellega saab selgitada Liibüale omistatavat suurt tähelepanu. Ohuks mõistagi on nafta- ja gaasitarnete katkemine (Lõuna-)Euroopale ja seda saatnud naftabarreli hinna tõus. Selgitamise osas juhiks esmalt tähelepanu sellele, mis Mubaraki kukkumise järgselt on juhtunud.
Tähtsündmuseks muutuste mõistmisel võib pidada kahe Iraani sõjalaeva läbiminekut Suessi kanalist (istuvad praegu Süüria sadamas Latakia) – asi, mida pole sündinud Iraani shahireziimi kukutamisest peale. Võimas näide sellest, et üheks kindlaks kasusaajaks 10 aastat emotsioonide mõjul, et mitte öelda arulagedalt küpsetatud virrvarrist moslemite „kasvatamisel“ on Iraan. Aastaid paariaks olnud reziim, kellega ikkagi tuli ja tuleb arvestada. Võimalik, et Teheranil polnudki mõttes Suessi kanalit kasutada, ent kuna võimalus avanes, oli vaja proovida USA, Iisraeli, Euroopa Liidu suhtumist ja ... katse läbiti edukalt. Prooviks tuleb pidada ka Iisraeli asunduste ehituskeelu hääletusele panekut ÜRO Julgeolekunõukogus – loogiliselt võinuks arutada kümmet muud teemat Lähis-Idast, ent oli vaja proovida, kas Ühendriikidel on uus p0oliitikaIisraeli suhtes – ei olnud...
Teiseks muutuseks on ametlikult varjatud, kuid üldteada otsus tuua suur osa Iisraeli armeest ära Süüria-Liibanoni piirilt Egiptuse piirile. Juudiriigi senine turvalisus on osaliselt kadunud. Kolmas - ka varjatav muutus – Palestiina omavalitsuse Abbassi seltskond on valmis koalitsioonivalitsuseks Hamassi esindajatega.
Mis puutub Liibüasse, siis võib Kaddafit pidada klassikaliseks diktaatoriks moslemi maailmas. Samas parajaks nahhaaliks, kes pikalt üritas saada endale Nasseri (Egiptuse liider 1954-71) liidrikohta. Erinevalt mõõdukatest tegijatest teistes riikides jagus Gaddafil jultumust USA ja Euroopaga kembelda. Paraku moslemlikult, s.t. inimelusid ja adekvaatsust arvestamata. Tulemuseks oli must nimekiri, millest – lääne poliitikute müüdavust tõestades - ta end jultunult välja ostis. Sellest ka suure osa Lääne establishmenti tänane supersoov Gaddafist vabaneda – siis unustatakse nii mõnedki kohatud tehingud diktaatoriga. (Ei saa meenutamata jätta, et alles novembris olid Euroopa Liidu liidrid kaelakuti Gaddafiga Benghazis, kus toimus EU ja Aafrika Liidu tippkohtumine. Osales ka Eesti valitsusjuht.).
Liibüas endas toimuva mõistmiseks on vaja meenutada, et Gaddafi kukutas 1969.a. kuninga, kelle hõim baseerus riigi idaosas ehk siis praeguse mässu kantsis. Kuningatruude rahulolematute kõrval sigines viimastel kümnenditel samasse kanti ka äärmusradikaale, kes said innustust nii moslemivendadest (selle seltskonna sünniaasta on 1928 ja sünnikoht Egiptus) kui ka Al-Qaeda tegelastest.
Huvitav on olnud jälgida suurriikide reaktsiooni Liibüa rahutuste kulgemisele. Algul oldi üsna kindlad, et Gaddafi jääb peale, selle järel teatasid oma kodanike äraviimisest Euroopa riigid ja Türgi, viimasena Venemaa. Paistab, et ühel hetkel otsustati Kremlis just Liibüa sündmusi maksimaalselt ära kasutada enda nn. huvide kaitsmisel maailma erinevates piirkondades. Hetk oli soodne – Putin sõitis peaministrina ja ministrite saatrel kohtuma Euroopa Komisjoniga Brüsselis saavutamaks läbimurret WTOsse astumise asjus ja viisavabadust. Päev enne seda pidas järjekordse terrorismiteemalise kõne tandemi noorem liige Medvedev ja seda Vladikavkazis. Teadu on Põhja-Kaukaasiaski ilmnenud uusi momente terroristlikus tegevuses ja neist peamine on Sochi OM julgeoleku ja turvalisuse kahtluse alla panek (rünnak harrastussuusatajatele ja rippraudtee õhkimine).
Igal juhul pidas Medvedev vajalikuks 22.02 Põhja-Kaukaasia juhtidele ja maailmale kinnitada, et Lähis-Ida sündmuse organiseeriti väljast (!?), nagu sama toimus varem Venemaaga. Elik – ta kordas Putini omaaegset juttu sellest, et tegu polnud mitte 170 aastat kestnud Põhja-Kaukaasia rahvaste iseseisvusvõitlusega, vaid väljast organiseeritud katsega lõhkuda Moskva impeerium – jutt, mis 2001.a. haakus hästi väljast tulnud rünnakuga Ühendriikide sümbolitele ja prestiizile ning mida kinnitati Al-Qaeda meeste tapmise või nägemisega nii Põhja-Kaukaasias, Afganistanis ja mujalgi. Kuna Bushi administratsioon üritas just Osama bin Ladenit karistada ja too redutas Afganistanis, kuhu oli mugav pääseda vaid Moskva kaasabil, oli terrorismivastane liit kiire sündima. Koos kõige sellega kaasnevaga. Mõistagi loodeti Washingtonis asi paari-kolme aastaga lõpetada, ent nii ei läinud ja nüüd tuleb juba suurt suppi helpida.
Probleemi niivõrd selge formuleerimine Medvedevi poolt pani ka Gaddafi oma sõnumit muutma ja 25.02 hakkas ta otseselt rääkima sellest, et tema vastaliste võimuletulek tähendab Al-Qaeda võimuletulekut. Teisisõnu – Lääs ja Venemaa peaksid ikkagi teda toetama. Päev varem oli kiire käigu teinud samuti Hiina, teatades, et saadab sõjalaeva toetama oma kodanike evakueerimist Liibüast. Praktikas tähendab see Hiina sõjalaevade teistkordset ilmumist Vahemerre (varem 1960ndatel, kui Hiinal oli liitlaseks Hoxha reziim Albaanias). Kui aga meenutada, et eelmisel nädalal tekkis G20 rahandusministrite kohtumisel vastasseis 19 vs. Hiina – siis võib seda sõjalaeva lugu võtta ka globaalse jõudude ümbermängimise osana.
Oma kodanike äratoomiseks sõjalaevade kasutamise idee pärineb Itaalialt, ent Roomat tuleb mõista. Nimelt pages Tuneesiast nädal pärast sealse revolutsiooni maharahunemist Itaaliasse 6000 põgenikku (eelmise, 2010.a. jooksul kõigest 3000!), sest ... revolutsioon ei muutnud midagi. Nüüd ennustab Itaalia välisminister 300000 põgeniku saabumist Liibüast. Vaevalt, et see arv tegelikkuses nii suur on, ent kogu EL alarmeerimiseks piisavalt tõhus. Eks näis, mis järgneb. Küll aga tahaks rõhutada, et Liibüa kõrval jätkub selge madin Alzeerias, Jeemenis, Jordaanias, väidetavalt sünnib midagi isegi Saudi Araabias.
>em>Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
