Härmo Saarm: Reaktsioon presidendi kõnele — parteri kivinäod ja igavlevad kultuuriinimesed
Sellistel puhkudel peavad kõrvale jääma nii isiklikud kui poliitilised ambitsioonid. Meie lastetuba võiks olla selline ka tulevikus.
Kõne algus ja kõne lõpp mõjutasid kuulajat. Saalitäis eesti eliiti ja televaatajad tundsid pitsitust kurgus, kui president meenutas möödunud pühapäeval Haapsalus juhtunut. Sõnum oli hästi sõnastatud, eriti lõpp. Aga ülejäänud sisu?
Kui kõnemees hakkab rääkima „…kõigist eesti inimestest…“, siis võib see iga eestlase kõneleja vastu häälestada või vähemalt kriitiliselt mõtlema panna. Rääkigu kes tahes.
Kõne ülekande salvestust edasi-tagasi kerides näete kuulajate silmadest, mida nad esinemisest arvavad. Parteris on kivistunud nägudega ilusaks tuunitud toekad naised ja ordenitega mehed, aga rõdul igavlevad kultuuriinimesed, silmavaade laes. Kõne ja selle esitus ei ole veenev.
Muidugi võinuks ülekande režissöör vältida selliste väljendusrikaste nägude eetrisse andmist, aga… tänane president peaks mäletama üht aastate tagust vabariigi aastapäeva kõnet tollaselt presidendilt Arnold Rüütlilt. See kõne pani mõnusasti tukkuma! Toonases telepildis nähtud tänase presidendi tukkumine oli siis suurepärane ja loomulik reaktsioon igavusele, mis kõneleja suust voolas.
Inimeste mõjutamistehnikas pole miskit muutunud. Igavus mõjub just nii, nagu ta mõjub.
Tänast presidenti võib mõista. Ta ei taha rääkida millestki konkreetsest. Meedia ja üksikesinejad on niigi ülikriitilised tänase elu suhtes riigis. President filosofeerib üldistel teemadel ja… loodab, et eelseisvad presidendivalimised kulgevad, nagu planeeritud.
Presidendil on üks unistus järgmiseks 20-ks aastaks — saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. President peaks teadma, et see jääbki ilusaks unistuseks. Need on sõnad, mille eest ei pea vastutama. Seda taipavad ka tema kuulajad ja vaatajad.
Seda, kuidas kõne elustub ja paneb esineja „tööle“, nägid televaatajad aastapäeva hommikul, kui esines riigikogu esimees Ene Ergma. Varsti pärast traditsiooniliselt igavat algust sai proua Ergma signaali, et tema kõnet ei ole kuulda (võimendus ei töötanud). Ene Ergma saanuks nagu elektrilöögi, hakkas korraga intensiivselt ja kõvasti häält tegema. See sobis selles situatsioonis hästi! Vähemalt osa televaatajaist sai aru, milleks proua esineb. Siiras aitäh!
Presidendi kõne lõpp oli muidugi mõjus. Traagilisest sündmusest rääkimine on tuntud mõjutamisvõte. President oli ise liigutatud ja see kandus ka saali ja televaatajani.
Kuid kas noorte välismaale põgenemine, kas tuhanded töötud ja elust vaevatud ei ole praegu traagika? Kuidas neid inimesi konkreetselt aidata, on küsimuste küsimus? Kas presidendil ja tema nõukojal ei ole ideid või nad ei taha sellele mõtelda? President võiks olla oma rahva mõjuagent!
Autor on avaliku esinemise konsultant.
