Maie ja Valdur sulanduksid kenasti Mustla ellu
Kohalikud liiguvad hoovisoppe pidi
Filmitakse Mustla südames, bussijaama vastas asuva torniga maja nurgatrepi ees.
Väino välimusega Henrik Normann tõuseb maast püsti, samal ajal kui tema juurde väntab Pätsu ajast pärit jalgrattaga kohalik mees Egon Nuteri kehastuses ja lausub pahaselt midagi, mis kõlab kui “Valetasid, raisk!”.
Normann jääb juhmi näoga maha vahtima ja Nuter sõidab rattaga vihaselt eemale. Ja niimoodi jumal teab kui palju kordi järjest.
Liiklus Mustlat läbival maanteel on selleks ajaks politseinike ja kaitseliitlaste abiga suletud ning kohalikud teevad oma igapäevaseid käike läbi hoovisoppide. Kel rohkem aega, see vaatab eemalt kinomeeste tegemisi pealt.
Ei tea, kas on süüdi tujukas ilm, mis filmimeeste graafiku veidi segi on löönud, või midagi muud, kuid märgates ajakirjanikke, tunduvad mõned filmigrupi liikmed võrdlemisi häiritud olevat. Kuigi võtete ala pole mingilgi moel piiratud, antakse fotograafile teada, et kuni produtsendi saabumiseni pole pildistamine lubatud. Olgu, siis tuleb seni niisama ringi vaadata. Filmimispaigast mõnesaja meetri kaugusel asuva Kastani kaupluse müüja Juta sõnul suhtuvad kohalikud filmivõtetesse päris hästi, sest tegemist on lõbusate ja populaarsete tegelastega, kes võiksid sama hästi ka päriselt Mustlas elada. Kastani poodi pole aga filmitegijad veel müüja sõnul jõudnud. Poolel teel kaupluse ja võtteplatsi vahel pahteldab üks vanemapoolne mees redelil seistes maja seinas olevate naelte päid. Pool majast on saanud uue pruuni värvkatte. Töömehe kõrval lehvib põhiseaduse vastuvõtmise aastapäeva puhul heisatud trikoloor.
“Laske tööd teha!”
Kui uurin, mida töömees sealsamas kõrval käimas olevatest filmivõtetest arvab ja kas need on Mustla inimestele tähtsad, selgub, et ta ei elagi Mustlas, vaid on tulnud hoopis üheks päevaks siia talle kuuluvat maja värvima. Seega ei tea mees kohalike inimeste arvamusest midagi, kuid talle endale need ei meeldi.
“See on ju isetegevus, taidlus! Jama!” annab ta näiteseltskonnale otsekohese ja karmi hinnangu.
Pikemalt me omavahel rääkida ei saagi, sest meie juurde astub kaitseliitlane.
“Peremees, kuidas oleks, kui teeksid töös väikse pausi?” pöördub laigulises mundris mees redelil seisja poole.
“Teen pausi siis, kui töö valmis saab,” kõlab ülevalt konkreetne ja veidi pahur vastus.
“No ole nüüd mõistev inimene ja lase teistel ka tööd teha,” ei jäta laiguline järele.
“Aga kes mulle maksab, kui mul töö tegemata jääb? Kui filmitakse, siis tuleb sellest ikka ette teatada, mitte et kästakse lihtsalt ära minna!” ajab redelil seisja jonni.
Saan aru, et võtete tarvis on vaja tänav mõneks ajaks taas tühjaks teha. Paraku pole kaitseliitlane kuulnud just hetk tagasi minu ja töömehe vahel aset leidnud jutuajamist ning vajutab uut lähenemisnurka otsides valele nupule: “Tahate ju ise ka seda filmi näha…”
Selle peale kuuleb ta loomulikult kohe pahurat juttu isetegevusest ja taidlusest.
Otsustame koos fotograafiga lahkuda tänavalt enne, kui meid vägisi ajama hakatakse. Kuuleme veel, kuidas vaidlus remondimehega edasi käib. Millise lahenduse asi lõpuks saab, jääb meil teadmata nagu mehe nimigi, sest suundume läbi hoovide juba teise kohta.
Kobe Volga ja Bin Laden
Bussijaama platsil ajaleheputka ees seisab “Vanade ja kobedate” must Volga. Kah päris vana ja kobe. Ja ilus veel lisaks.
Kioskis müüb Leida. Tema esindab Mustla elanike seda osa (kuigi elab ise Mustlast veidi eemal), kes võtetesse positiivselt suhtub.
“Inimestele meeldib, et nende kodukandis filmitakse, ja ega see nüüd nii suurt tüli ka tee. Kas seda päris elevuseks nimetada saab, aga mõni käib iga päev vaatamas küll,” räägib Leida, kes ise pole kioskist võtete ajal suurt välja saanud.
“Inimesed loodavad ikka, et Mustla jääb õigesti filmilindi peale,” lisab ta veel.
Teispool teed saab järjekordne duubel filmitud ja mustlalased lähevad liikvele. Võtteplatsi poolt tuleb meie suunas habetunud ja suhteliselt räämas välimusega vanapapi. Küsimusele, mis tema filmivõtetest arvab, vastab ta sellise diktsiooniga, et pärast pingsat deshifreerimist võib seda tõlkida kui “Väga hästi”.
Deshifreerimist jätkates selgub, et tegelikult pole mehel õrna aimugi, mis filmi Mustlas tehakse, tema ootas vaid, et saaks üle tee tulla. Papi teatab veel suure innuga (justkui kartes, et ajakirjanik, keda ta võib-olla ka hoopis filmimeheks peab), et tegelikult on ta natuke viina võtnud ja tema nimi on Bin Laden, sest tal on nii pikk habe. Ja et ühel mehel olevat siin veel pikem habe.
Paraku ei õnnestu mul edasi kuulata seda, kus ta sündinud ja kasvanud on, sest meie kõrvale on ilmunud kaks meest, kes üritavad sedasama vana musta Volgat kuhugi lükata.
“Tulge palun appi,” hüüab üks neist, “siis saate ka produtsendiga tuttavaks!”
Aitame fotograafiga produtsent Tõnis Haavelil Volga kümmekond meetrit edasi lükata ja kui see on teise auto slepis võtteplatsi poole viidud, saame ka veidi juttu ajada. Osama on seni juba omi asju ajama läinud.
Tünni kõrtsi ehitati sein
Produtsent Haavel on veidi pikemate kräsus juuste ja lahke olekuga noormees, kes enamiku ajast, mis teda võtteplatsi lähedal näha võib, räägib telefoniga. Saan tema käest võrdlemisi kiiresti ülevaate tähtsamatest filmi puudutavatest faktidest: kes mängivad, millal on esilinastus jne. Ta annab ka loa võttegrupi tööd jäädvustada, kuid liiga lähedalt ei soovita ta näitlejaid siiski filmida. Soovi korral võime suure plaani fotosid saada võttegrupi ametlikult piltnikult.
Võttepaiga kõrval asuvas Tünni kõrtsis on ööklubi ja kõrtsi vaheline ava seinas filmivõtete ajaks kinni müüritud. Õigemini on see kaetud tellisemüüri imiteeriva seinakattega. Samuti on kinni kaetud kõik reklaamid, sest pärast välivõtete lõppu filmitakse üht-teist ka kõrtsis sees.
Kõrtsi perenaine Heli Veskimägigi kinnitab, et Mustla rahval on filmivõtete üle päris hea meel. “Võib-olla liiklust oleks saanud natuke paremini korraldada, just põhimaanteel, aga muidu on kõik hästi organiseeritud,” sõnab ta.
Väljas on hakanud vihma sadama ja võttegrupp teeb lõunapausi. Tünni kõrts täitub klientidega. Pärale on jõudnud ka kohalike juurtega Madis Milling, kellelt lapsed hiljem autogrammi küsima tõttavad. Ja tema muidugi annab lahkelt.
Milling astub täna kaamera ette tunduvalt hiljem ja seetõttu on ta lahkelt nõus ajakirjanikuga juttu ajama, samas kui teepakki solgutav Henrik Normann toimetuse fotograafi altkulmu põrnitseb.
Millingu jutu järgi valiti Mustla Otepää ja Tallinna kõrval üheks võttepaigaks eelkõige seetõttu, et tegemist on tüüpilist Eesti väikelinna meenutava asulaga: siin on pikk kesktänav, kahel pool eestiaegse hõnguga ärid, lähedal on kirik ning vanade puitmajadega ääristatud peatänavat ei risusta nõukogudeaegsed ehitised. Samuti mängis mõningast rolli see, et legendi järgi on Valduri sünnipaik just Mustla. Selle legendi tõepärasusest kuuleme aga veel hiljemgi.
Tüüpiline maamees
Pärast lõunat saab võtteplatsil jälgida, kuidas kohaliku tütarlapse ja Väino kohtingut saabub maasturiga häirima Rambo imagoga külamees. Läheb hetk aega, enne kui tunnen nahkpükstes ning päikeseprillide ja peapaelaga mehes ära Marko Matvere.
Vähemalt kümme korda hüppab Matvere üle autokapoti, tormab paari juurde, rebib tüdruku eemale ja lajatab Normannile tolle tüdrukule kingitud põllulillede kimbu mööda vahtimist. Keegi assistendi moodi naisterahvas nopib õied taas ühekaupa üles ja kõik algab otsast peale.
Peab ikka inimestel hobuse moodi kannatust olema, mõtlen. Ja just siis, kui tundub, et selle asjaga on ühele poole saadud, tõstetakse kaamera vastassuunda ning kõike hakatakse selle nurga alt uuesti võtma.
Stsenarist Peep Pedmansoni jutu järgi on Matvere macho-tegelane tüüpiline eesti mees — igas Eesti Mustlas on üks selline, kes omaalgatuslikult korda hoiab.
Valdur ja Maie sulanduksid Mustlasse hästi
Teisel pool teed tegevust kaevad Kanni ja Paul hakkavad naerma, kui küsin neilt, kas nad võtaksid Valduri ja Maie sugused inimesed ka päriselt Mustlasse elama. Selgub, et Valduri osatäitja Madis Millingu juured ongi siinsamas — tema ema on Mustlas sündinud, vend Tõnis seniajani Tarvastu valla hingekirjas ja suviti käib Madiski Mustlas puhkamas.
“Kõik need nimed ja kohad, mis “Sakalas” Valduri intervjuus olid, on tegelikult ka olemas,” räägib “Valduri maja” vastas Karja tänaval elav Kanni.
Nii tema kui Karja tänava otsas elav pensioniealine Paul on ühel nõul, et “Vanade ja kobedate” siin filmimine on tore — jääb Mustlast ka midagi ajalukku.
“Need tegelased on ju elust enensest, lõbusad ja heatahtlikud, mitte nagu selles vene nimega saates,” põhjendab Paul. Selle vene nimega saate all mõtleb ta “Wremjat”.
“Elus on seda joomist ja muud koledat niigi palju, miks seda siis veel telekast näidata?” arutleb Paul edasi.
Tema jutu järgi pole need Mustlas sugugi esimesed filmivõtted. Varem on seal või Mustla läheduses filmitud nii “Noorelt õpitud” kui “Vana mees tahab koju”. Viimases linateoses oli kaasa löönud ka Paul, kes oli seal lõõtsa mänginud. “Vanadesse ja kobedatesse” pole teda aga veel kutsutud.
Produtsent Tõnis Haaveli üks lootusi selle komöödiafilmiga on Eesti inimeste kinno meelitamine. Ja Pauli peale võib ta küll kindel olla: tema lubas filmi kindlasti Viljandisse vaatama minna. Minejaid on Pauli arvates kindlasti veel, sest ka Valduri ja Maie lauluväljakukontserdil oli palju Mustla rahvast käinud.
“Väino on loll!”
Otsustame käia ära ka kortermajas, milles võttegrupp olevat ühe korteri üürinud. Üheks põhjuseks see, et vastaskorteris elab meie parajasti puhkusel olev kolleeg Jüri E. Kukk. Et Jürit pole kodus, siis ei saa me küsida, kas temalgi võtetega isiklikke kogemusi on. Küll jääb aga silma trepikoja seinal olev kritseldus “Väino on loll!”. On see sinna tekkinud filmivõtete ajal või on sõnumil mingi muu tähendus, seda me teada ei saagi.
Sõidame läbi Mustla tagasi Viljandisse. Võtted käivad omasoodu edasi. Maja värvinud mees on koos redeliga kadunud, kuid värske värvi joon paistab mõnekümne sentimeetri võrra kõrgemal olevat.
