Kalle Mälberg: Ansip kasvab, aga ei arene
22. veebruaril esines Vikerraadio Reporteritunnis Arp Mülleri juhitud saates peaminister Andrus Ansip.
Kõigepealt on Müller eeltööd hoolikalt teinud. Ta on empaatiline, tasakaalukas ning sõnaosav. Erinevalt Lauri Hussarist, kes kõiketeadval, kohati lausa tigedal toonil surus maa sisse oma sümpaatset sõnumit avalikõiguslikus meedias esitada püüdvat iseseisvuslast Vello Leitot.
Arp Müller küll katkestas märkamatult Ansipit ega lasknud sel lõputult uidata Euroopa statistikaradadel kuhu võinuks kogu saade uppudagi.
Üks eelmisi ansipokraatlikke mäejutlusi kaduski Peruu nõlvadele nii et rahvas ei saanud mitte kottigi aru kelle maa peaminister räägib. Veel tagasi kerides läinud aasta peale. Toona Ansip sisuliselt ei vallanud teemat kui küsiti mis saab Kreenholmi, Järle Tootsi jt Eesti ettevõtetest. Narva töötule, kes kuulekalt käinud 4 korda ümberõppel aga ikka tööd pole saanud vastas Ansip, et õppigu aga veel küll õppimist leiab… kuni rehkendused selged.
Tahan rõhutada, et Ansip kasvab küll, aga ei arene.
Kui tal lasta vabalt olla, siis lendleb meie valitsusjuht lillelt lillele nagu kevadine mett nooliv mesilind. Rahvas kuulab lummatult oma kotkana lendlevat juhti kuni kukub pulsi peatusega kuulsusetult kummuli.
Küsimus on vaid - kuhu poole? ja mille suunas!
Arp alustas saadet praalivas võtmes:
Uskudes tellitud (just tellitud – K:M.!) küsitlusi olla reformaritel juba valimisvõit taskus. Kogu küsimus olla vaid kellele loovutada mõni pisiportfell.
Ansip jäi mõistlikuks ning tegi oravapesale kõhtulahtistava avalduse:
„Pole siin midagi otsustatud - valimised näitavad!”
Mõned küsitlused, kasvõi näiteks Delfi küsitlus, mis lubab hääletada ainult ühel arvutikasutajal, olles sellisena objektiivsem kui mõned teised klõpsuküsitlused, näitab reformaritele lausa auhinnalist kolmandat kohta!
Ansip tahtis ikkagi minna omaenese rada, aga Arp ei lasknud.
Valitsusjuht rääkis kui tore on valitseda kui saab riigi eelarve tasakaalus hoida. Tema enesemüüt on üles ehitatud võrdlustele: näe kui kole on kreeklaste elu - võlad kaelas. Meie ei ela üle jõu! Muidugi mitte!
Välisinvestorid, neetud vereimejad, viivad lõdva randmega Eestist raha koju mis koliseb – 2007. aastal olevat olnud tippröövlite aeg – kuuldavasti 37 miljardit krooni mahtunud kotti!
Valitsus hoiab palgal tuhandeid dokumendihaldureid, kes tõstavad kuulekaid europabereid ühest hunnikust teise kuulates neerupealsete talitluse kulgu kella kukkumiseni et siis tipptunnil ummistada soolikana väljaveninud linnriigi tänavaid. Ja kui nüüd tõesti 1. mail jõustub too kurikuulus põllumaade välismaalastele müüki lubav seadus, siis ostab Putin kartulipõllud kokku ja eestlased hakkavad PRIA toel ostma seltsimees Lukashenka-nimelisi Belarusse ning Vladimir Vladimirovitsi Siberi kombaine uute peremeeste käsul.
Ansipil oli täna Vikerraadios sedavõrd mõistust et ta ei hakanud saadet arvnäitajatega tapma. Ent muuks jutul sisu puudus siiski – kui jutt läks valmislubadusteni!
Valimislubadused, need rahakülvamised lumme , ongi üles ehitatud just lihtlabase punnituse peale. Paraku ka uudistetegijad lähevad liimpotti ja lasevad eetrisse suuri numbreid – mida suuremaid, seda ägedam!
Meenutagem, Vikerraadio hommikused uudised algavad miljonite rahalugemisest, mitte elust enesest. Sekka mõni toimetamata pressiteade, mille võõrsõnu annab hädaga hääldada. Tegelikku, rahvuslikku majandust tahaksid elustada siiski rahvaliitlased, kui lubate siinkohal meenutada.
Arp tegi viimase tõmbe:
„Reformil on 19 valmislubadust! Millist täitma hakkate ja millal?”
Ansip rääkis veidi elumõttest ja siis sellest, et ei saa valitseda nii , et täna tegeleme laste ja homme penskaritega. Sõnaga, kogenud poliitikuna jättis küsimustele vastamata.
Müller lõpetas saate nii, et ajas Ansipi kahvlisse ikka nonde lubadustega: teate küll muinasjuttu viiest rikkamast riigist?
Stuudiokella halastuseta seier ja muusikakang ei andnud enam aega uueks monotoonseks pajatuseks. Esmakordselt kuulsin kähisevast hääletoonist kuis peaministril suu kuivas ja mees ei leidnud kiiret lahendust.
Meedia võit poliitika üle! – Rahvas, kes ikka ja alati ihkab võimumeeste verd, rõõmustas!
Pisaraid tänasel kiskjalikul maastikul ei usuta. Endised ülburid laskusid hetkeks justkui meie, surelike, hulka. Mis teha - häältehädas poliitik sööb kasvõi lund!
Autor kandideerib riigikogu valimistel Rahvaliidu nimekirjas.
