Hansen ütleb, et tema valib parlamenti neid, kes on koostöövalmid, mitte ei ihka erakordseid volitusi. Tema meelest võiksid valimised meil koguni kohustuslikud olla, kes ei lähe, saab väheke trahvi, toetab riiki rahaga. Hanseniga olid Austraalia näitel nõus pooled tema õpilased.

Võluv amet

Oma praeguse ameti suureks vooruseks peab Vootele Hansen seda, et õpetaja ei ole kellegi käsualune. „Kui ta peab kinni tunniplaanist, läbib õppekava, siis meetodid ja teed selleks valib ta ju ise,” kiidab Hansen. Nii vahvaid ameteid on tema meelest üsna vähe. Ühist leiab ta ka kooli ja riigikogu töös. Õpetajal ja poliitikul on ju meetod üks ja seesama – veenmine.

Geograafiaõpetajaks sai Hansen Tartus, aga ei olnud aastani 2004 põhikohaga kunagi koolis töötanud. Toompealt alla tulnud, nägi ta toidupoes Õpetajate Lehte just selle koha pealt lahti, kus Järveotsa kool kuulutas, et otsib õpetajat. Nii lihtsalt see algas, ja võib kergesti juhtuda, et see amet nüüd jääbki. Milline oli esmamulje koolist, kuivõrd see poliitik Hanseni ettekujutusega uue Eesti esimesest põlvkonnast kokku langes? „Minule tänapäeva noored meeldivad. Ma ei kipu koolis rääkima, mis meie ise omal ajal tegime, et mitte turgutada praeguste fantaasialendu. Minu meelest olime meie ulakamad.”

Tahaks rahu

Õpetaja Hansen tuli toimetusse juttu rääkima otse pärast tunde. Ühiskonnaõpetuses oli olnud kontrolltöö valitsemisest, kohtumõistmisest Eestis, geograafias käsitlesid nad pinnase murenemist. Kuidas meil riigis praegu selle murenemisega lood on? Ühed rõõmustavad stabiliseerumise üle, teised nimetavad seda stagnaks, kolmandad unistavad uuest algusest.

„Mina arvan, et see, mida eesti rahvas pärast pöörast 20. sajandit tahaks, ongi natuke stabiilsust. Praegu võib ju meie keskel veel elada inimesi, kes on sündinud enne 1914. aastat. Ja kui nüüd hakata mõtlema, mitu korda nende korjatud raha on kaotanud kehtivuse, mitu korda nad on pidanud uute vääringutega harjuma, siis arvata võib, et enamik meist lääne pool elavaid inimesi ei suuda uskuda, et neid kordi on nii palju olnud. Nii palju muutlikkust, kohandumist, vaheldumist inimese hing siiski ei ihalda. Terve 20. sajand oli ülemäära heitlik.”

Vaatame tagasi

Hansen ütleb veel, et kes praegu Eesti NSV järele igatseb, ajab segamini toonase riigikorra ja iseenda nooruse. „Liigesed ei valutanud kunagi, esimene koolipäev, armastus ja tants olid alles ees. No oli ju ilus aeg! Ja Helsingisse sõit võrdus enamiku inimeste jaoks Kuu peale minekuga.”

Uues, tänapäeva Eestit pilavas „Kalevipoeg 2.0-s” on öeldud, et kes minevikku ringi ei tee, elab tulevikuta. Õpetaja Hansen ei kipu koost lahti võtma seda, mille poolt või vastu ta riigimehena oli. „Muidugi võiksid rikkad rohkem maksta, proportsionaalses süsteemis nad isegi maksavad rohkem, ainult et neid ei ole nii palju. Nende pealt eriti ei võida. Ja me ei tohi ka rikkaid ära hirmutada. Nad on vajalik osa meist. Seda enam, et tegelikke rikkaid Eestis ei olegi, nagu Eestis ei olnud ka kõrgaadlit, meie parunid ja krahvid olid muu maailma mõttes ikka väikeaadel. Tõeline aadel olid piiskopid ja Saksa ordu, aga nende tiitlidki ei olnud päritavad, nad olid aadlikud ametikoha järgi.”

Üleilmastunud Õismäel

Kuivõrd geograafia õppekava toetab noort elus laias ilmas? Siinkohal räägib Vootele Hansen, et nad arutasid klassis näiteks uudist, et Euroopa Liit lepib WTO-ga kokku Ladina-Ameerika banaanide tollimaksu vähendamises, mis tähendab, et Eestis lähevad banaanid odavamaks. Üleilmastumine käib igas toidupoes. Üks asi, mis siin ja Hanseni meelest ka tema õppurite elus ei muutu, on see, et nende inimeste hulk, kellega me aktiivselt suhtleme, jääb samaks, mis see oli sada või tuhat aastat tagasi. Iseasi, et need olulised inimesed ei paikne nüüd kõik su lähikonnas.

Kuidas EV-s sündinute esimene põlvkond eestlusesse suhtub, on nad meie jätkusuutlikkuse pärast mures? „Mina leian, et isamaatunne on neil täiesti olemas, sest neil on oma riik, nad mõtlevad eesti keeles. Muu maailm võib ahvatlev tunduda, kuid neid, kes sellega alatiseks seotuks jäävad, on ikkagi vähe. Enamik tuleb tagasi,” on õpetaja Hansen veendunud. Ta lisab, et isamaa-armastust ei peagi iga päev välja näitama. Kes selles tundes kahtleb, vaadaku iseseisvuspäeva aktusel kooli saali. Lapsed on pidulikult riides.