Valimised on muutumas hääletamiseks võitjate poolt
Küsitlustulemuste avaldamise eesmärk on anda lihtsalt valijatele teada, kelle poolt hääletada, sest pidevalt rõhutatakse, et hääletatagu n-ö kindlate kandidaatide poolt – kõik teistele antud hääled minevat kaduma. Tegu on järelikult valimispropaganda ühe vormiga, ei muud.
Ei lähe need üksikkandidaatidele ja n-ö kaotajaerakondadele antud hääled kaduma midagi. Otse vastupidi. Mida rohkem hääled hajuvad, seda rohkem näitavad valimistulemused just seda, mida vaja – inimeste arvamust. Ühiskonna suhtumist poliitikasse ja poliitikutesse. Mis ju eelkõige peakski huvitama tulevasi parlamendipoliitikuid.
Koostatakse ja avaldatakse isegi tulevase riigikogu võimalikke koosseise. Eks avaliku arvamuse töötlemisse kuulub seegi seik. Riigikokku pääsevat kas 40 või koguni 47 reformierakondlast. Viimase Faktum-Ariko tehtud uuringu järgi toetavat Reformierakonda 39% valijatest; Roheliste toetus olevat 0,4%. Arvuta kuidas tahes, Faktum-Ariko küsitluse järgi on ainult 0,6% neid, kes ei tea, kelle poolt hääletada. Selles arvus on väga põhjust kahelda. Sest on suur osa valijaid, kel puudub kindel eelistus. Väidetavalt mitte vähem kui iga kümnes otsustab alles vahetult enne valimisi.
Valimised ei ole ometi hääletamine kindla(te) võitja(te) poolt. See periood peaks meil olema juba üle elatud. Kui valimiseelsed küsitlused Eestis algasid, Mainori korraldusel ja Juhan Kivirähki juhtimisel, oli neil konkreetne eesmärk, kuidas korraldada/kujundada valimiskampaaniat. Aasta oli siis 1989. N Liidu rahvasaadikute valimised 26. märtsil toimusid esmakordselt mitme kandidaadiga. Tallinna territoriaalses ringkonnas oli neid üles seatud koguni 13. Ega varasemate hääletuste korral olekski olnud mõtet küsitlusi korraldada.
Praegu juhivad taolised küsitlused pigem valijate tähelepanu kõrvale erakondade valimisprogrammidelt, sh haridus- ja teadusküsimustelt, pisendades nende tähendust, sest kui tulemus on niikuinii teda, mis siis enam nii väga erutuda ja arutada.
Esmaspäeval, 14. veebruaril oli rahvusraamatukogus Eesti erakondade üldse esimene debatt teaduspoliitikas ja ei saa kuidagi väita, et huvilisi väga palju oleks kohal olnud. Kahjuks polnud ka osalistel endil eriti midagi öelda. Teadusdebatt toimus Eesti teadusajakirjanike seltsi ja Looduse Omnibussi korraldusel. Esimest korda 12 aasta jooksul räägiti Looduse Omnibussis poliitikast.
Erakondade poolt olid välja tulnud Jaak Aaviksoo (IRL), Kalev Kukk (Reformierakond), Mart Meri (Sotsiaaldemokraadid) ja Raivo Stern (Rohelised/vabatmehed). Idee kaasata teaduspoliitika valimisdebatti pärineb väidetavalt USA presidendivalimistest 2008. aastal, Barack Obama ja John McCain vastasid siis 14 teadust puudutavale küsimusele. Meil olid kõne all teaduse põhiprobleemid ja prioriteedid, akadeemiline järelkasv, pearahasüsteem (kui sotsialistlik leiutis) ja (konkurentsipõhine, mitte kvaliteedipõhine) sihtfinantseerimine. Arutleti, kas teaduspoliitika peaks võrreldavalt välispoliitikaga olema väärtus- või huvipõhine, ja kui viimane, siis kelle huvide põhine? Jaak Aaviksoo sõnul pole väärtused midagi muud kui pikaajalised kristalliseerunud huvid.
