Peeter Helme: Juhtum
Kutse Lätti tuli juba veebruaris, andsin oma jah-sõna ning sinnapaika asi jäi. Juuli keskpaigas küsiti uuesti üle, kas olen ikka nõus osalema ümarlauavestluses koos ühe Belgia ja ühe Hispaania kirjanikuga ning rääkima teemal „Kas Euroopa laguneb laiali? Finants- ja kultuurikriisist”. Teema tundus veidi rutiinne, aga mis siis ikka — pealkirjast tähtsamad on inimesed ja see, kuidas nad räägivad, kuhu jutt suundub. Hakkasin mõtlema, mida võiksin rääkida ja kuidas end ette valmistada, kui napp tunnike pärast jah-sõnaga meili saatmist helises telefon. Helistajaks närviline saksakeelne naishääl. Kui olin tema segast vadistamist natuke aega mõistmatult kuulanud, hakkasin tasapisi taipama — helistaja oli Halma peasekretär Berliinist. Ta tundis huvi, milline on minu seisukoht Saksimaal Chemnitzis ilmuva kooliõpilaste kultuurikirja „Blaue Narzisse” suhtes, millele andsin ligemale kaks ja pool aastat tagasi intervjuu ja mida helistaja sõnul mõned inimesed peavad paremäärmuslikuks.
Kehitasin mõttes õlgu, ütlesin, et mul pole erilist seisukohta väljaande suhtes, millele olen andnud ühe Eesti kirjanduspilti tutvustava intervjuu ja mis nende paari numbri põhjal, mida olen näinud, tundub hoiakult äärmisel juhul konservatiivne, mitte aga äärmuslik. Küsisin mulle helis¬tanud daamilt vastu, kas minu intervjuus oli midagi häirivat. Sain vastuseks, et see ei pidavat üleüldse teemaks olema. Hakkasin naerma ja laususin, et Saksamaal kiputakse liiga kergekäeliselt paljusid inimesi, väljaandeid ja nähtusi lükkama paremasse nurka, ning kui teemat ei ole, siis ei olegi teemat. Telefonitorus kostev naishääl oli selleks hetkeks mõnevõrra rahunenud, proovis minult aga ikkagi veel kätte saada seisukohavõttu, mis jäigi tulemata: kinnitasin korduvalt, et mina ei hakka Saksa ühiskondlike vaidluste ja jõujoonte osas seisukohti avaldama, sest pole minu asi seda teha. Lootsin, et ta taipab, mida ma öelda tahan: mina ei avalda arvamust tema kodumaa olude kohta ja ootan vastuseks, et ta ei topiks oma nina minu asjadesse.
Sinnapaika see jutt jäigi. Kuni järgmise päevani. Taas hakkas mu mobiiltelefon mängima Bachi ning taas oli helistajaks daam Berliinist. Sedapuhku oli ta hääl üsna rusutud ja ta teatas, et nagu vahepeal olla selgunud, olen kõnealuses ajakirjas avaldanud veel ka ühe väga paha artikli — varem „Eesti Ekspressis” ilmunud „Taasvaade ahenevale maailmale” (25. VII 2006) —, mispärast minu isik siiski Ventspilsi seminarile ei sobi ja kutse on tühistatud. Laususin vastuseks, et selline käitumine on solvav, soovisin head päeva ja ütlesin, et seda asja ma sinnapaika ei jäta. Hiljem sain veel elektronkirja, milles kinnitati, et korraldajad „ei saa võtta endale vastutust osalejate võimaliku poliitilise konfrontatsiooni eest”, mistõttu minu osalemine on võimatu.
See kõik võiks olla lihtsalt naljakas vahejuhtum, kui see ei peegeldaks mustrit, mis on Saksamaal nii tavaline, mida — nagu enne öeldud — olen meedia vahendusel kõrvalt jälginud ja mis ei jää oma ägeduselt alla Arthur Milleri „Salemi nõidadele”: keegi avaldab kuskil kellegi suhtes kahtlust ning selle asemel, et hakata faktides sorima ja järele mõtlema, muudetakse arvamus mängleva kergusega faktiks. Ja isegi mitte suure kasutamise tagajärjel, vaid ühe maagilise sõna — „parem” — tõttu.
Kui naeruväärselt kõlab see Eestis, kus pole paanilist hirmu ühe või teise sõna väe ees. Kuid ometi on see tõsi Euroopa suurimas riigis, ja mürgitab avalikku diskussiooni ükskõik millisel teemal — nagu praegusel juhul näha, ei säästeta ka kirjandust. Et tegu oli ühe inimese sooloetendusega, mille eest teda hiljem ka hurjutati, ei muuda asja. Liiati pole peale paari eraviisilise vestluse Eestis Halma asju ajavate inimestega siiamaani minuni jõudnud mitte mingit selgitavat vabandust, nii et asetleidnud hurjutustegevust ei saa vist kordaläinuks lugeda…
Aga see selleks. Hoopis olulisem ning mitte ainult üksikuid inimesi puudutav on tõik, et sääraseid, nõiajahti edendavaid ning vaba mõttevahetust allasuruvaid hoiakuid püüab vähemalt mingi osa Saksamaa avaliku arvamuse liidreid, võimukandjaid ja poliitilisi aktiviste kanda üle ka teistesse maadesse. Alles 2007. aastal, kui Saksamaa oli Euroopa Liidu eesistujamaa — ja juhtus see Angela Merkeli valitsusajal, mil välisminister oli sotsiaaldemokraat Frank-Walter Steinemeier — proovisid Saksa poliitikud suruda ühendusele peale oma seadusi ja arusaamu sellest, kust jookseb joon parempoolsuse ja paremäärmusluse vahel. Ettepanekud lükati tagasi, kuid nagu näha, sakslasi see ei morjenda, nende misjonitunne on vist isegi tugevnenud.
Või mis tugevnenud! — tugev oli ta ju ennegi. Vähemalt ühe korra on see ka Eesti laiemale avalikkusele koju kätte toodud. Pean silmas 2005. aasta sügisel Rahvusraamatukogus avatud plakatinäitust „Vägi valla paremvägivalla vastu”, mille sõnum oli näituse saateteksti kohaselt suunatud ei rohkem ega vähem kui „parempoolsuse vastu”! Seda võiks pidada tõlkeveaks, kui tõsi poleks hoopis muu: Saksamaal on sõnad parempoolsus ja paremäärmuslus tänapäeval muutunud samasteks ning eriti kultuurivallas on rohkesti inimesi, kes ei vaevugi endale erinevusi selgitama, kelle peas löövad sõna „parem” kuuldes kohe helisema häirekellad ning kõikjal ja kõiges nähakse sünge mineviku pikki varje.
Teoreetiliselt võib muidugi igaüks omas kodus teha, mida ta tahab, ning igal maal on oma raskused ajaloo tõlgendamise, mõtestamise ja sellele toetumisega. Samas ei saa siiski unustada ka president Lennart Meri sõnu 3. oktoobrist 1995: „...ei ole võimalik usaldada rahvast, kes tegeleb vaid pideva intellektuaalse enesepõlgusega.”* Tõeliselt šokeerivaks läheb asi aga siis, kui sakslased hakkavad iseenda kodus kehtivate standardite järgi otsustama selle üle, kuidas korraldada kirjandussuhteid, kuidas ning millised Eesti, Hispaania või Belgia kirjanikud ühes Läti linnas esinevad. Et mõni inimene endale sellist voli püüab võtta, on vahest küllalt sümptomaatiline. See on parimal juhul argpükslik teadmatus, halvimal juhul aga rängalt valesti mõistetud arusaam oma missioonist Euroopa kirjanike üksteisele lähendamisel ning ühise Euroopa kirjandusruumi arendamisel.
Seesinane juhtum on muidugi läbi. Nagu öeldud, oli tegu üksiküritusega. Aga selliseid juhtumeid leidub veel. On leidunud enne, leidub tulevikus, ja ma olen kindel, leiab aset praegugi. Nimetatagu seda mis tahes viisaka sõnaga — tegu on tsensuuri ja poliitilise tagakiusamisega. Kui ka mitte täies mahus ja mitte nii institutsionaliseeritud vormis nagu mõnes totalitaarses riigis, siis ometi soov endale nende riikide vastavate asutustega võrreldavaid volitusi ja võimu saada on selles tegevuses küll olemas.
Võiks ju küsida, mida siit järeldada, aga pean seda mõttetuks. Inimesed lihtsalt on kõigeks võimelised. Nii heas kui halvas. Sellega ei tule isegi mitte leppida — sellest tuleb lausa rõõmu tunda.
* L. Meri, Eurooplase mõtted Saksamaast. Rmt.: L. Meri, Presidendikõned. Tartu, 1996, lk. 506.
