Maimu Berg: Konnade riigi uus tulemine
Tekib paratamatult küsimus, kellega need tohutud kaasaegsed ja uhked ruumid küll kunagi ”mehitatakse”, kui need valmis saavad.
Äsja Draamateatris esietendunud Vaino Vahingu näidendi ”Pulmad” muusikaliseks illustratsiooniks oli lavastaja Ingo Normet kasutanud muuhulgas ka vana Stalini-aegset laulu sellest, kuidas pioneer kavatseb suureks saades raudbetoonist ehitada ”17-etaažise pioneeride palee”. Noh, tobe lauluke muidugi, aga vähemalt nägi kinnisvaraarendajaks pürgiv (või tahtis ta saada inseneriks?) pioneer oma ”peegelklaasisele lossile” ette funktsiooni, mitte ei laulnud, et teeb valmis mingi umbmäärase büroohoone.
Jah, aga ikkagi – kellele tänapäevased uued kavandatavad büroohooned siis mõeldud on? Kunagi 1960. aastate lõpus kirjutas Ott Kangilaski suurepärase raamatu ”Jutulõng”, kus ühe jutu nimi oli ”Konnade riik” ja seal ta siis jagas konnade töid ja tegemisi – juhtivatel kohtadel olid ülikonnad, aga ametiasju ajasid ametkonnad jne. Konni oli palju ja neid jätkus igale alale.
Nüüd on siis konnade riigi idee saanud moraalset, aga vahest ka materiaalset tuge: ilmselt hakkavadki kavandatavates büroohoonetes laiutama ülikonnad ja neile alluvad ametkonnad. Bürokraatia võidukäik on ilmselge ja ei kulu tõenäoliselt kaua, kui kõik ringkonnad on kenasti ära ametkonnastatud. Võib-olla kavatseb meie tulevane konnade riik pakkuda bürooruumide teenust ka nii, et seda saavad siinmail igasugu välismaised ametkonnad ja Eesti uus ekspordiartikkel on leitud, kuigi tekib küsimus, miks teiste riikide asjamehed just meie konnade riiki peaksid kippuma. Tõsi, seni on siia ausate kõrval aegajalt tee leidnud lihtsalt välismaised konnad (kui kasutada seda sõna soomekeelses tähenduses, kus ”konna” tähendab aferisti, laveerijat ja petist).
Kuid muret teeb bürokratiseerumise juures see, millest hiljuti ”Eesti Päevalehes” kirjutas ka Kadri Mälk – kultuuri ja loomingu bürokratiseerumine. See, et bürokraatia, mis tungib kõikidesse sfääridesse, võib hakata tapma loovust, vaba mõtet ja ahistama vaba inimest. Bürokraatia äärmuslikkuse piirile viidud rahataotlused mõne kunstiprojekti teostamiseks ning kui raha peaks saadama ja seda ka vastavalt taotlusele kulutatama, siis uued seletuskirjad ja aruanded kulutamise kohta. Iga-aastased arenguvestlused, bürokraatlikust sõnamulinast täidetud strateegiad ja visioonid, juhatused ja nõukogud, kus tähtsa näoga arutatakse asju, mis kaugeltki kõigile arutlejatele mõistetavad ei ole või korda ei lähe – kuidas me küll kunagi ilma nende kõigita ära elasime ja hakkama saime? Tegelikult vist päris hästi? Aga edasi enam vanamoodi ei saa?
Innovatiivne loomemajandus, kultuurieksport, tegevuse prioriseerimine, huvigrupid, võrgustikud, juhtgrupid, strateegilise arengu projektid, klastrid, karakteristikud, mõõtühikud, investeerimisvajadus, finantsprojektid, strateegilised aruanded ja eesmärgid… Tõepoolest – konnade riik õitseb ja laiab.
Ma ei oska öelda, kas kõik see on vajalik, kindlasti on ametkonnad seisukohal, et tänapäeva innovatiivses Euroopa loomemajanduses ei ole kultuurieksport ega loov arengustrateegia enam muidu võimalikud. Mida see maakeeli ka ei tähendaks.
Kas siis kuskil oma kambrikeses enam keegi luulet ei kirjuta, pilte ei joonista või pilli ei puhu? Või moodustavad need kambrikesed loomemajanduse klastri, või miks mitte loomevõrgustiku, mille finantseerimiseks tuleb luuletajal, pildijoonistajal ja pillipuhujal koostada arengustrateegia, kus on ära näidatud, mida ja kuidas nad kolme järgneva aasta jooksul luuletada-joonistada-puhuda kavatsevad ja kuidas suudavad nad seda eksportida ning milliseid sissetulekuid (konnade) riigile nad selle kaudu ennustavad.
Kas sellest bürokraatia pealetungist ka tagasiteed on, ei tea. Küllap on seegi üks märk ammuennustatud õhtumaa allakäigust.
Autor kandideerib riigikogu valimistel SDE nimekirjas.
