Tegelikkus on paraku hoopis teine. Näiteks kriminaalasi nr 09230102187, mis käesoleva loo autori initsiatiivil suuri vaevu õnnestus püsti saada ja mis on alustatud 5. veebruaril 2009. Eelmainitud kriminaalasi on olnud menetluses juba ligi kaks aastat, kuid uurija väitel ei ole tehtud ühtegi menetlustoimingut, kahtlustatavaid ega kannatanut pole üle kuulatud. Puht juhuslikult on asjaga seotud ka mõningad õiguskaitseorganite töötajad.

Lugu ise on tänapäevale tüüpiline. Keegi Kalev Kaldma organiseeris oma olematu tütre olematu lapse opereerimiseks interneti kaudu rahalist toetust, lubades hiljem kõik ravikulud tagasi maksta. Väljakäidud legendi järgi juhtus lapse ning tema perega Peterburi lähistel liiklusõnnetus, milles isa ja ema hukkusid ning laps sai eluohtliku tervisekahjustuse, mis vajas viivitamatult väga kallist operatsiooni.

Loomulikult ei ole mingit liiklusõnnetust juhtunud, ei ole last ega operatsiooni vajavat tervisekahjustust. Kadunud on ka kõik raha, mille Kalev Kaldma lasi oma isiklikule kontole “annetada”. Tegemist on puhtakujulise kelmusega, millega eelmainitud isik — Kalev Kaldma — siiani tegeleb. Jääb arusaamatuks, miks ei või seda asja uurida ning süüdlasi karistada.

Mõnda asja aga hakatakse uurima just siis kui vaja, näiteks enne riigikogu valimisi. Nii on käesoleva loo autor antud kohtu alla, süüdistatuna psüühilises mõjutamises, mida on tõlgendatud väljapressimise regulatsioonis vägivallaks.

Ei ole mingi saladus, et just loo autori sulest on pärit riigikogu prokuratuuri järelevalve komisjoni seaduseelnõu, mis oleks võimaldanud teostada õiguslikku järelevalvet õiguskaitseorganite üle. Idee mahamaterdamisel tõstis prokuratuur kisa taevani — et mõjutatakse nende sõltumatust jne. Aga kes ikkagi kontrollib prokuratuuri, kui seadust tõlgendatakse suvaliselt ja oma poliitiliste plaanide kohaselt?

Võtame näiteks enne riigikogu valimisi tõstatatud rahaküsimise problemaatika. Kui üks võimupartei küsis Eesti Raudtee tagasiostmise eest 15 miljonit krooni (lõpuleviidud katse), siis süüteo koosseisu ei leitud. Nüüd arutame tõsimeeli, kas kiriku ehitamiseks raha küsimine on taunitav. Kas siin pole tegemist topeltmoraaliga — ühel juhul ei ole taunitav, teisel juhul on.

Sotsiaalteadlased ütlevad, et kui ühiskonnas valitseb mingi korruptsioonitase, siis on see kõikides kihtides ja eluvaldkondades, teatud mööndustega, ühesugune. Tahaks teada, millal hakatakse uurima prokuratuuri korruptsiooni. Selliseid avaldusi on nii käesoleva loo autor kui ka tema kolleegid korduvalt teinud.

Kas peaprokuröri regulaarsed kokkusaamised IRLi peasekretäriga on ainult kauaaegsete sõprade ja ühesuguste poliitiliste vaadetega tuttavate kohvitamine? Kas ei ole mitte arutatud ja kokku lepitud, mida, millal ja kelle suhtes algatada? Siin on tegemist otsese poliitilise korruptsiooniga, et mitte öelda jämeda seaduserikkumisega, mis on karistatav. Poliitiliste vastaste kõrvaldamisest ja valitseva režiimi suhtes teisitimõtlejate likvideerimisest on meil saanud poliitiline tava.

On äärmiselt ohtlik, kui prokuratuur õhutab ühiskonnas konfrontatsiooni ja sallimatust, varem või hiljem võib see viia vägivallani, mida meile kõige vähem vaja on. Ja lõpetuseks retooriline küsimus — kas tänane peaprokurör ei ole just see, keda ta püüab?

Autor on Rahvaliidu liige ja endine peasekretär.