Maailm on täis erakordselt võimekaid ja väga andekaid muusikuid, kuid suurtele kontserdilavadele regulaarselt esinema pääseb neist paraku vaid valitud hulk. Kindlasti on need muusikud kõige erilisemad, kõige paremad, kõige isikupärasemad, kuid selle taga on veel midagi – neil on kas väga hea mänedžer või kuuluvad nad mõnda edukasse mänedžmenti.
Üks neist edukatest mänedžeridest, Kevin Kleinmann on jõudnud ka Eestisse. Prantsuse päritolu kosmopoliit Kleinmann on praegu Pariisi Sorbonne’i ülikooli professor ning külalisõppejõud Helsingi Sibeliuse Akadeemias. Helsingis on tema õpilaste hulgas ka tudeng Eestist, Juko-Mart Kõlar, Kleinmann on kaasa aidanud ka pianist Mihkel Polli tegemistele. Kaks aastat tagasi ning nüüd juunis pidas Kleinmann Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias loenguid muusikaturundusest. Kleinmanni karjäär on muljetavaldav, ta on muu hulgas teinud koostööd selliste tippnimedega nagu Leonard Bernstein, Luciano Pavarotti, Vladimir Horowitz ja Jessye Norman. Aastail 1979–1982 oli Kleinmann Helsingi festivali programmidirektor ja plaadifirma Finlandia Records (hiljem Warner Classics) asutaja. Seejärel töötas ta CBS Internationalis (turundusjuht 1982–1986; praegu Sony/BM G Classics), plaadifirmas Philips Classics (asepresident 1986–1987), PolyGram Classique’is (tegevdirektor 1987–1996) ja PolyGgram Classics Internationalis (asepresident 1996–2002) jt. Ta tegutseb edasi ka mänedžerina, ta on prantsuse pianisti ja dirigendi Christoph Eschenbachi ja plaadifirma Ondine produtsent ning Philadelphia sümfooniaorkestri konsultant. 2008. aastal asutas Kleinmann Pariisis ka oma konsultatsioonibüroo CRE ARTS Consulting.

Juba ammu on interpreet vajanud vahendajat jõudmaks publikuni. Milline roll on mänedžmendil nüüdisajal?

Meie nüüdisaegne maailm on muutunud sotsiaalseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks labürindiks, milles on teed leida äärmiselt keeruline. Ka muusikaturunduse toimemehhanismid on muutunud nii keerukaks, et interpreet ei suuda nende toimimist enam mõista. Selles labürindis liikumiseks vajab interpreet juhti ja selleks ongi mänedžer. 

Head mänedžeri leida on väga raske. Vanema generatsiooni tegijad ei mõista enam praegust situatsiooni, süsteemid ja toimemehhanismid ei ole praegusel ajal needsamad mis mõnikümmend aastat tagasi. 

Klassikalise muusika kontserte on tõenäoliselt väga keerukas korraldada. Kas huvi klassikalise muusika vastu on vähenenud?

Muidugi on huvi vähenenud, sest juurde on tulnud tohutult palju vaba aja veetmise vorme. Kakskümmend viis aastat tagasi olid meelelahutuse võimalused tunduvalt väiksemad. Näiteks võtame aja enne televiisori leiutamist. Meelelahutusest oli valida kas raadio, kontserdid või kino. Nüüd on olemas internet, DVD-d, blue-ray, ülikülluses erinevat muusikat. On võimalik vaadata kontserte internetist. Keset sellist võimaluste rohkust tuleb oma eluruumi eest tunduvalt visamalt võidelda. Aga armastus klassikalise muusika vastu on alles. Küsimus on selles, millisesse konteksti klassikalise muusika kontserdid panna. Kui jätkata muusika tootmist ja esitamist vana moodi ehk n-ö vanas kontekstis, tekivad raskused. Tuleb mõista, et väline külg, pakend, milles muusikat müüa, peab muutuma.

Õpetate muusikaturundust Sorbonne’is ja Helsingi Sibeliuse Akadeemias. Teil on olnud kokkupuuteid ka Eestiga. Millised on teie muljed Soomest ja Eestist kultuuriturunduse seisukohalt?

Räägiksin Eestist, kuna siinne kultuurisituatsioon on mulle väga huvitav. Võtame Eesti rahvaarvu, mis on natuke üle miljoni. Kui palju häid muusikuid teil on! Või kui palju on Eestis silmapaistvaid heliloojaid! Oma muusikalise kvaliteedi ja kunstnike hulga poolest kuulub Eesti tšempionide liigasse. Elame praegu globaliseerunud maailmas. Kokakoola on sama maitsega nii Tallinnas kui Sidney’s, Benettoni riideid saab osta nii Tallinnast kui Tokyost. Mis annab siis ühele maale ja rahvale identiteedi? Üks tähtsamaid osi selles on kultuur. Kunstnikud on teie maailmasaadikud ja neil on tohutu positiivne mõju maa arengule ja identiteedile. Kui kultuuri eest hoolt ei kanna, võib globaliseerunud maailmas kaotsi minna. 

Millised võimalused on teie arvates Eesti muusikul suurele lavale jõuda?

Võimalused on olemas. Olen koostööd teinud Mihkel Polliga. Ta on erakordselt andekas noor inimene, õpib praegu Londonis, Guildhalli Muusika ja Draama Koolis. See kool teeb koostööd Barbican Center’iga, Guildhalli õpilastel on seal võimalus suurte kontsertide eel esineda. Põhikontsert algab kell 19.30 ja enne seda on kell 18 eelkontsert, kus tutvustatakse Guildhalli parimaid üliõpilasi. Nad saavad põhiesinejatega samaväärse reklaami ja publik tuleb kohale poolteist tundi varem. Kuulajate hulgas on kriitikuid, mänedžere, muusikuid ning see on koht, kus noori andeid võidakse märgata. Sellises kultuurikeskkonnas ei huvita kedagi rahvus, vaid see, mida sa endast kujutad. Kui on suur anne, siis rahvusvaheline keskkond arendab seda edasi ning tõenäosus ja võimalus edu saavutada on väga suur. 

Kuid selles keskkonnas on tohutult palju andekaid, täiuslike oskustega muusikuid. Mõned saavad tuntuks, paljud aga mitte. Milles saladus peitub?

See on huvitav teema. Edu ei põhine ainult muusikalisel andekusel ja oskustel. Seda on tuhandetel. Küsimus on veel mingites teistes omadustes. Väga oluline on karisma, isiksuse aura. Me peame ka leppima sellega, et tänapäeva maailm on ennekõike visuaalne, nägemisele orienteeritud. Ma ei väsi oma Sorbonne’i üliõpilastele kordamast: tee kõrvadeni käib silmade kaudu. Muusik ei pea just tingimata olema iludus (kuigi ka see tuleb kasuks), vaid see on pigem isiku visuaalne aura, mingi energia, mis sellest isikust hoovab. See on suurte karjääride saladus läbi ajaloo. Võtame sellised nimed nagu Liszt või Paganini. Nad olid visuaalsed sümbolid. Paganinit nähes daamid kiljusid ja minestasid, temas oli midagi maagilist, ta oli nagu saatan ja inimesed läksid kontserdile teda kuulama, aga veel rohkem teda vaatama. Sama lugu oli Lisztiga. Juba siis pidi muusikul olema rohkemat kui ainult muusika. Nüüd on see olukord veelgi võimendunud. Kuidas näiteks saavutada, et 15-aastane noor, kes on siiani kuulanud ainult popmuusikat, läheks klassikakontserdile? Ta vaatab MTVd ja on õppinud muusikat tundma selle kaudu, mida ta näeb. Kui praegused 15-aastased 25-aastaselt muutuvad ja hakkavad otsima midagi uut, ei õnnestu seda visuaalsuse domineerimist muuta.

Muusik peab mõjuma kõigega: oma välimusega, sellega, kuidas ta lavale tuleb, kummardab, naeratab. Publik aga, ütleksin isegi, et kaheksakümne protsendi ulatuses, ei ole võimeline vahet tegema, miks üks muusik on parem kui teine. Ei saa oodata, et kõigil kontserdikuulajatel oleks süvendatud muusika-alased teadmised. Konservatooriumides ei õpetata imago loomist, aga ka seda peaks õpetatama. Tuleks kontserte filmida ja pärast analüüsida, kuidas igaühe füüsiline ilming laval mõjus.

Mihklil on karisma, hea väline imago olemas, aga ta peab seda veel arendama. Väline imago ei ole loomulikult tema esmane huvi, sest ta on oma loomult sügav ja tundlik muusik. Aga ta on oma aja laps ja peab aktsepteerima reaalsust. 

Tundub, et Eestis ei ole mänedžment veel väga arenenud.

Mitte väga, aga seda enam tuleks seda arendada. Olen nüüd kahel korral Eestis loenguid pidanud ja ma näen siin väga suurt potentsiaali. 

Teil on ka õpilane Eestist – Juko-Mart Kõlar.

Juko-Mart on väga võimekas ja ta tõesti soovib siin palju ära teha. Eestisse oleks vaja luua terve noorte mänedžeride põlvkond, parimate professionaalsete oskustega, kes suudavad globaalselt mõelda. Kontaktid on väga olulised – sidemed Londoni, New Yorgi, Tokio, Hiina muusikatööstusega. Hiina on eriti tähtis, see maa on muusikatööstuse tulevik. Hiinas on väga tugev muusikahariduse võrgustik ja seal armastatakse fanaatiliselt muusikat. Ka sealne majandus areneb tohutu kiirusega. Kui kahekümne aasta eest ei olnud klassikalise muusika superstaarid pärit Aasiast, siis nüüd küll. Mul on head sidemed Curtise Instituudiga ja küsisin kord, kui palju õpib seal protsentuaalselt inimesi Aasiast. Vastus oli, et üle 50 protsendi. 

Kas lääs ei jää seoses Aasia domineerimisega kaotajaks?

Iga kaotus on millegi uue algus. Kunagi oli lääs muusikatööstuse keskus. Pärast Teist maailmasõda nihkus kese Ameerika Ühendriikidesse. Seal tekkisid suurepärased orkestrid, head õppeasutused, nagu Juilliardi kool, Curtise Instituut. Nüüd kaldub kese Aasiasse. Ka majanduselu keskus on nihkumas itta. Aga nii on ajaloos alati olnud. Kogu elu liigub tsüklitena. Tõusis esile Vana-Egiptus, seejärel Kreeka, siis Rooma, Euroopa ja Ameerika Ühendriigid. Selline on tegelikkus, millega peame leppima ja kohanema.

Kuidas hindate konkursside osa muusiku karjääris?

Konkursside osa muusiku karjääri kujunemisel väheneb. 1940-, 1950-, 1960- ja 1970ndatel aastatel olid konkursid väga mõjukad. Langus algas 1980ndatel. Sellel on mitmeid põhjusi. 1950ndad ja 1960ndad möödusid Nõukogude Liidu ja lääne konkureerimise tähe all. Õhkkond oli pinev, aga nõukogude süsteemis tõusis sel ajal esile oivalisi muusikuid. Sel ajal lõi Nõukogude Liit ka ühe siiani kuulsaima konkursi – Tšaikovski konkursi. Ja siis tuli esimese konkursi võitjaks ameeriklane Van Cliburn! Ta oli iga ajalehe esiküljel, ta võeti vastu paraadiga Viiendal avenüül. See oli võit ka poliitilises mõttes. Kuid maailm globaliseerus, kadus vastasseis Nõukogude Liidu ja lääne vahel ja konkursid kaotasid oma mõju. 

Millised on teie vaated plaaditööstuse tulevikule?

Arvatavasti on kõik juba märganud, et plaaditööstus käib alla. Sellel on kindlad põhjused. Eelkõige on see tingitud tehnoloogia arengust. Muusika on liikunud internetti, sealt saab seda alla laadida ja vaadata ning n-ö füüsilise produkti vastu pole enam huvi. Võib-olla juba viie aasta pärast ei pruugi CD-tööstust enam üldse eksisteerida. Kuid ega see ei tähenda, et muusika kaob. Tekivad teised tehnoloogiad ja eksisteerimisvormid. 1940. ja 1950. aastatel kasutati heliplaate kiirusega 78. Seejärel tulid 33 kiirusega plaadid, CDd ja nüüd liigume edasi millegi uue poole. 

Mis saab siis prominentsetest plaaditööstustest, nagu näiteks Deutsche Grammophon, EMI?

Nad peavad muutuma. Nad võivad hakata muusikat müüma internetis. Võimalusi on veelgi. Üks neist võib esimesel pilgul tunduda šokeeriv: klient saab muusika tasuta, selle maksavad kinni suured firmad. Näiteks tegi Nokia aasta tagasi Universal Musicuga tehingu “Nokia comes with music”. Kui ostad Nokia telefoni, saad kaasa õiguse laadida endale tasuta Universal Musicu kataloogi. Kujutleme nüüd, et Rolexi kella ostes saad kaasa salasõna, et maha laadida mõne prestiižse muusikatööstuse kataloog. Või ostad Mercedese ja saad kaasa Deutsche Grammophoni kataloogi. Selline koostöö kompaniidega avab palju võimalusi ka muusikutele. Varem kuulusid nad teatud plaadifirmade juurde. Nüüd aga lisanduks hulk uusi firmasid, kellel oleks omaenda artist. Mercedesel oma, Renault’l ja Citroënil oma, luksuskaupade tootjatel, moefirmadel, spordifirmadel oma isiklikud muusikud. Popmuusika jaoks sobiks näiteks MacDonalds, Benetton jne. See avaks rohkelt uusi võimalusi.

Miks peaksid aga muusikatööstusega mitte seotud firmad olema huvitatud klassikalisest muusikast?

Klassikaline muusika on turvaline ja usaldusväärne. Popartistid skandaalitsevad, neil on sageli probleeme narkootikumidega, see aga ei mõju hästi kompaniide imagole. Klassikaline muusika on sajandeid vana kindel kvaliteet. Ka firmad soovivad näidata toodet, mis on kvaliteetne ja püsiv. 

Kas te ei arva, et paljude klassikakuulajate ja vanema põlvkonna seas tekitab selline areng võõristust ja on harjumatu?

Ma ei kardaks seda. Kümme aastat tagasi tekitas internet vanemas põlvkonnas võõristust. Kuid nüüd on suur hulk interneti täiesti omaks võtnud. Minu 84-aastane ema käib internetis iga päev. Algul oldi hirmul mobiiltelefonide ees, kuid nüüd kasutab vanem põlvkond seda täiesti iseenesestmõistetavalt. Nii on alati – algul peljatakse uut tehnikat, siis aga harjutakse.

Seega pead sa kultiveerima ja õpetama välja uue põlvkonna mänedžere. See on äärmiselt oluline. Mänedzer on väga oluline, olulisem kui kunagi tänapäeval, aga on väga oluline leida eriti hea väljaõppe ja kogemusega mänedžer kes tunnevad tänapäeva kultuuriturunduse mehhaniseme: internet uued tehnoloogiad, uued võimalused kontsertide korraldamiseks.

Milliste artistidega te olete koos töötanud?

Olen töötanud ligi kolmkümmend aastat paljude nimekate artistidega. Universal Music’us tegin koostööd Bernsteini, Pavarotti, Vladimir Horowitz, Jessye Norman. Preagu töötan Christoph Eschenbachi, Pariis orkestriga, olen paljudele mänedzer, konsultant, salvestuste produtsent. Mul on väga huvitav jäjgida selle protsessi arengut, kuidas see turundus ja klassikalise muusika maailm on kaasa haaratud. Kõik muutub tohutu kiirusega – näiteks tehnoloogia mõju Tehnoloogia on alati olnud muusika edasitõmbaja. Kui võtta näiteks Bethoven ja temaaegne klaver, kuidas klaveriehitus on arenenud – sai juurde rohkem klahve ja muutus suuremaks – see andis Lisztile võimaluse kirjutada oma muusikat.

Kevin Kleinmann on Finlandia kaubamärgi asutaja. Ta on töötanud juhtivatel positsioonidel maailma suurimates plaadifirmades: CBS Masterworks (Euroopa turundusdirektor), Philips Classics (asepresident), Polygram Classique France (tegevdirektor), Deutche Grammophone (ajutine president) ja Polygram/Universal Classics International (Londoni haru asepresident).

Praegu teeb ta koostööd juhtivate klassikalise muusika artistide ja kollektiividega üle maailma, töötades nii konsultandi kui produtsendina. Lisaks sellele on Kevin Kleinmann Pariisi Sorbonne´i ülikooli professor, tema loengud käsitlevad muusikatööstuse uusi trende ja tulevikustrateegiaid.