Enamikul inimestest seostub eelneva lausega kindlasti öö mõnusa seltskonnaga kusagil Ibiza lokaalis või jalgrattamatk Cooki saartel. Minu ettekujutus ideaalsest reisist on aga hoopis vaikne õhtu kodus, kõrval tass rohelise teega ning põlvedel mõni sisukas raamat. 

Usun, et lugemine on üks odavamaid ja samas parimaid võimalusi eemalduda kõigest ümbritsevast ning võtta ette retk täiesti teistsugusesse maailma. Parim osa on aga see, et reisida ei saa mitte ainult maailma eri paigus vaid ka läbi erinevate ajastute. Näiteks on kirjandusteoste abil võimalik kõndida Aleksander Suure jälgedes Babüloonia tänavatel, läbida koos Leemetiga esivanemate põliseid radu raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu” ning hiilida Jane Eyre’i kannul läbi hr Rochesteri õudse lossi.

Lisaks reaalsetele paikadele saab tänu lugemisele siseneda ka täiesti ulmelistesse maailmadesse, mis on sündinud vaid ühe inimese fantaasiast. Ometi, süvenedes näiteks mõnda Terry Pratchetti raamatusse, ei teki kahtlustki, et viibitakse just nimelt Kettamaailmas, mitte enda kodus teki all.

Praegusel külmal ajal on tavaks lennata paika, kus päike on kõrgemal ning meri ei ole jääs. Olen nõus, et reisima peab ning on lausa hädavajalik kohtuda teiste maade kultuuriga ka reaalselt ja mitte ainult läbi trükimusta. Samas arvan, et ei ole mõtet jahtida iga soodsat reisipakkumist ning odavlennuga esimesse ettejuhtuvasse kohta põrutada. Tihti on isegi huvitavam ette võtta mõni romaan ning läbi selle õppida tundma erinevate rahvaste kombeid ning läbida erinevate riikide radu.

Minu jaoks on olulisim rännak toimunud läbi Paulo Coelho raamatu “Alkeemik” lehekülgede. Kõndides koos Santiagoga läbi Põhja-Aafrika kõrbe ning järgides teejuhtidena vaid tundeid, olen teinud ka enda elu kohta järeldusi ning üritanud keskenduda rohkem enda tee leidmisele. Nimelt õpetasid kolm õdusat õhtut selle raamatu seltsis mulle rohkem, kui ükski reis varem ning võin läbi “Alkeemiku” ette võetud teekonda pidada üheks elumuutvamaks kogemuseks.

Läbi raamatute reisile minnes on aga vajalik üks omadus, mis paljudel tänapäeva noortel puudub — suur lugemishuvi. Kui välismaale sõiduks piisab vaid passist, siis lugedes rändama minnes on olulised keskendumisvõime ja huvi antud teose vastu. Kui neist nõudmistest kinni ei peeta, võib vabalt lennukist maha jääda. Kahjuks on see tänapäevases postmodernistlikus ühiskonnas üsna tavaline ning paljudel tänapäeva noortel pole aimugi, et kirjandusteoste kaudu saab lennata kaugemale kui ühegi reisipaketiga. Selle põhjused ulatuvad tagasi lapsepõlve, kus lugemisest olulisemad olid arvutimängud ning kõik, mis läbi ekraani meie meeltesse jõuab. Seepärast kohtabki tihti mõistmatut suhtumist raamatute lugemisse, kui antud sisuga film on juba olemas.

Ka B. F. Skinner on öelnud, et me ei peaks õpetama mitte raamatute sisu, vaid armastust lugemise vastu. Olen temaga nõus ning usun, et lugemise taaspopulariseerimine on tänapäevases Eestis äärmiselt oluline. Olles 3-aastaselt lugema õppinud, on raamatud mind läbi elu saatnud kui head sõbrad, kellega kunagi igav ei hakka ning kelle käest tihti head nõu saab. Usun, et suur lugemishuvi on andnud mulle palju rohkem kui ükski reis seda eales teha suudab ning tänu raamatutele võin õnnelik olla oma ulatusliku silmaringi üle.

Üks lugemise plussidest on ka nii-öelda reisi poolelijätmise võimalus. Minnes reaalselt reisile, puudub garantii ning planeeritud imeilusa puhkuse asemel võib inimesi tabada hoopis vihmane košmaar. Halva raamatu peale sattudes on lihtne see pauguga kinni lüüa ning välja vahetada mõne põnevama vastu. Samuti on raamatureisid korduvkasutatavad. Leides, et mõni retk on oma hinda rohkemgi kui väärt, on võimalik ilma raha maksmata see uuesti ette võtta. Veel võib ühe hea küljena välja tuua elamuste kogemise läbi erinevate vaatenurkade. Kirjandusteoseid lugedes on võimalik näha elu läbi nii suitsiidse Veronika silmade raamatus “Veronika otsustab surra” kui ka näiteks läbi uhke Scarlett O’Hara pilgu teoses “Tuulest viidud”.

Hetkel ootab mind öökapi peal üks üsna ahvatlev reis Daniel Gottliebi ja tema tütrepoja vahelistesse suhetesse läbi raamatu “Kirjad Samile”. Olen teose lugemist alustanud ning võin kindlalt öelda, et enda reisikindlustust ma raamatu lõpetamise näol kasutada ei soovi. Teose kaanel olevate sõnadega võib väita, et see rännak kujutab endast armastuskirja elule ning sisaldab mitmeid lihtsaid tõdesid, mis igapäevases elus tihti unuvad.

Olen veendunud, et lugemine on äärmiselt oluline ning raamatute teel ette võetud retk osutub tihti põnevamakski kui mõni paketireis. Usun, et noorte seas on tähtis levitada kirjanduse tähtsust ning tutvustada neile erinevate teoste imelist maailma. Miks mitte sisustada praegust pimedat aega sukeldumisega mõnda huvitavasse romaani või seiklusjuttu ning läbi selle korraks igavast rutiinist välja astuda?