Juku-Kalle Raid: Üksikisiku tuliuus eurorahakott
Täna kuulub Eesti Rooma Klubisse 52 teadlast, majandus- ning ühiskonnategelast. Mis on siis asja mõte? Tulla puhuti kokku ning arutada trendide ja suundumuste üle ja katsuda mõjutada ühiskonda võimalikult mõistuspärases suunas. Tõsi ta on, dialoogis võib sündida midagi tõelähedast, iseasi muidugi, kuivõrd selle tõega arvestavad need mootorid, kelle käes on reaalsed ühiskondlikud hoovad.
Kui Rooma klubi 1968. aastal samanimelises linnas püsti pandi, defineeris organisatsioon ennast kui mõttetalgute keskkonda ning uurimiskeskust, mis toetub algatusvõimele, sotsiaalsele närvile ning analüüsile. Tegemist siiski pisut teistsuguse puhvetiga kui Nõlvaku „Teeme ära“ mõttetalgud, mis – antagu mulle andeks – kütsid küll kõvasti katelt ja lasid ropult auru, ent vileda vedurina liikuma siiski ei hakanud.
Aurelio Peccei oli see Itaalia ärimees, kes uskus, et kamp tarku ning ärksaid kodanikke suudavad välja peilida olulisemad suunad, kuhu ühiskond parasjagu kimab ning kui tee ilmselgelt ummikusse viib, siis ehk rongi liikumistrajektoori ehk veidike mujale suunata. Niisiis mängitakse läbi võimalikke tulevikustsenaariume – mustemaid ja helgemaid.
Peccei mõtiskles, et mõjuliidritel on selleks piisavalt rasket kaalu, samuti uskus ta, et ühiskonda tervikuna võib parandada ka iga üksik riigialam eraldi. Üksikisiku roll on kusagil ju ometi olemas? Hea inimene ja ajakirjanik Valner Valme sedastas näiteks kord kuldselt, et maailm võib perse minna trollijuhi pohmakast – seegi osutab üksikisiku hämmastavale kaalule.
Olgu trollijuhi ning reisisaatjaga kuidas on, ent kui Rooma klubi pani 1972. aastal kokku raportraamatu „Kasvu piirid“, raputas see toonast maailma päris kenasti. Tegelikult arutleb teos samade teemade ümber, millest tänagi lakkamatult räägitakse – kui jätkusuutlik on ainult kasvule orienteeruv majandusmudel, kus on selle piirid ning kuidas sihandse kasvu tingimustes ja ressursside ohjeldamatu raiskamise korral hakkab käituma meie armastatud koduplaneet.
Prognoose on hea teha, hoiatada on lihtne, diagnoosi panna samuti, iseasi, kas sellest ka suures plaanis mingit tolku tõuseb. See on nüüd spekuleerimise koht, et kas Rooma Klubi tegemiste kohta võib ettevaatlikult öelda, et ehk on sirgjoonelised hoiatused hoidnud ära mõningaid pöördumatuid lollusi või mitte.
Igal juhul on klubis 40 aastat räägitud, et ühiskondade põhiprobleem on arulage raiskamine. Ja eks see ole näha ka kodanike käitumisest.
Täitsa põnev, mis võiks olla see liikumapanev jõud, mis sunniks näiteks tänaste heade elustandarditega harjunud õhtumaalasi omi võimalusi ümber hindama? Raske isegi ette kujutada. Terve mõistus? Vaevalt. Isiklikust heaolust ei loobu vabatahtlikult keegi. Isegi siis, kui tegemist on kunstlike tarbimisväärtustega.
Nii meenub geoloogiaprofessor Rein Einasto sarjamine KesKus'i Kuku raadio saates, mille ta lõpetas tõdemusega, et muutus tuleb ainult siis, kui aset leiab kohe päris tõeline katastroof.
Päris meeliülendav oli kuulata meie mõjukate reaktsiooni hetkel, mil siin hakkas kehtima euro. Ajakirjanduses ütles päris mitu poliitikut, et uute numbritega pangaarve silmitsemine tekitab masendust – seal on nimelt liiga vähe. Palk tundub samuti liiga väike.
Psühholoogiliselt on tegemist mõnes mõttes murdepunktiga. Enamus inimese rahulolust või rahulolematusest peitub tegelikult peas, harjumustes ning enese võrdlemises kellegi teisega. Kui lugupeetud eksriigikogulane võrdles tänast ennast eilse endaga, kasutades koordinaatidena muutunud numbreid pangakontol, on ta täna muidugi palju õnnetum. Targa inimesena saab ta võibolla isegi aru, et raha on sama palju, aga tunne ütleb midagi muud: number, kurat, on liiga väike.
Mis seal salata, harjumus.
Eks endalgi ole kuidagi ebamugav.
Muidugi, ilmselt ei mäleta meist keegi hästi, mis tunne oli kusagil nõuka ajal, kui poes kopikaid loeti ja paberiga eriti ei krabistatud. Nii ostsin ma nüüd endale esimest korda elus rahakoti – et eurokopikaid kuhugi toppida oleks. Ma tajun nende väärtust teistmoodi. Ja tegelikult annab väiksem number psühholoogiliselt võimaluse end vähem mõttetustele pühendada.
Ilmar Raag kirjutas näoraamatus: Uue aasta alguse puhul avastasin rôômuga, et olen lôpuks saanud külmetavaks kunstnikuks. Ei süümepiinadele liigse raha pärast! Minu pangaarvel on sama väikesed numbrid, kui neid viimati nägin algklassides ja minu Pariisi ärklikambris ei ole kütet. (Tôsi, on elektriradiaator) Ahjaa, mul ei ole ka autot ega kinnisvara. Täiuslik vôimalus tühjust millegagi täita. Teeks ôige filmi, mida inimesed ka vaadata tahavad?
Jumala õige jutt.
