Paremat kohta otsides
Rahutuid ja ringiliikuvaid inimesi on alati olnud. Varem polnud neil oma reisirahutuse väljendamiseks palju võimalusi - kas olid piirid kinni või polnud reisimiseks piisavalt raha. Tänapäeval, ka hoolimata meie elatustaset survestanud masust, on siiski igaühel võimalik mõni odavlennu pilet hankida ja lennata tuhandete kilomeetrite taha, ikka sinna, kus on soojem ja tundub, et ka muresid vähem.
Kui inimesi jagada reisihimulisteks ja paikseteks, siis viimaseid on kindlasti rohkem. Enamikule on oma kodu ikka nii armas, et lahkutakse sealt vaid vastu tahtmist ja kui pääsu pole ning ka siis võimalikult lühikeseks ajaks. Sageli käiakse kusagil päikesepaistelisel maalgi vaid seetõttu ära, et mõni pereliige väga lunib, naaber juba käis või tehti reis kellegi poolt välja. Nii on see Eestis ja igalpool mujalgi - tänapäeva meelelahutustööstus on võimas ja äärmiselt mitmekülgne, nii et mugavusi armastavad inimesed saavad oma koduse ekraani juurest lahkumata maailmale ringi peale teha, lemmikseriaalide ja telešõude lummast rääkimata.
Rahutumaid hingi aga vaid kodused mõnud ei rahulda. Enamasti reisitakse vaid tunnetuslikust huvist - et näha võõraid maid ja rahvaid, koguda muljeid, mida on siis kodus hea meenutada. Reisiinvesteering on tegelikult üks kindlamaid rahapaigutusi, sest reiselamusi ei saa inimeselt ükski pankrotihaldur ära võtta ning nende väärtust ei näri inflatsioon.
On ka neid, kes pole oma eluga lihsalt rahul ning otsivad kohta, kus nad tunneksid ennast õnnelikumana. Vahel mõnel veabki ning tõepoolest oli ebaõnne põhjuseks vale pikkus- ja laiuskraad või ebameeldiv kultuurikeskkond. Enamasti see nii aga ei ole. On väga suur vahe, kas minna kaugele maale korraks külla, uudistama ja nautima võõra ja eksootilise paiga ilu või võtta kohvrid kaasa ning panna need sinna jäädavalt maha. Paljureisinud inimesena võin ka ise kinnitada, et inimesed on kõikjal maailams külaliste suhtes väga lahked. Kombed ja külalislahkuse väljenduslaadid võivad olla küll väga erinevad, kuid kaugelt tulnud võõramaalsi koheldakse kõikjal suure tähelepanu ja hoolitsusega. Sest külaine on jumala and, nagu ütleb üks paljude rahvaste juures tuntud vanasõna.
Kuid olukord on teine, kui kaugelt tulnud võõras kavatseb reisi sihtkohta alaliseks elama jääda. Kindlasti on õnnestumisi, suure pühendumise ja empaatiatunde abil võib end uues kohas sisse seada ja võib-olla "tulnuka" lapsed või vähemalt lapselapsed võetakse ka omaks - kuid paljudel see paraku ei õnnestu. Ilmselt on kergem kohaneda immigrantühiskondades, eriti sellistes, mis on kultuuriliselt lähedasemad - meie jaoks peamiselt anglo-saksi kultuuritaustaga riigid, kuid omad kogukonnareeglid, mida peab täitma, on ka seal.
Meie meedias viimasel ajal paljuräägitud väljarände teema on muidugi igaühele valus - nii neile kes lähevad, kui jääjatele. Paljude jaoks tundub äraminek ainukese reaalse võimalusena enda majanduslikku olukorda paranda. Eesti riigi poolt on see kahtlemata viga, et siin ei ole töökohtade ning eriti just kõrget lisandväärtust tootvate töökohtade loomisega eriti tegeletud. Kuid Eesti on suutnud viimase paarikümne aastaga igast raskusest palju kiiremini üle saada, kui sellega said hakkama need maad, kes tunduvad mõnele meist ihaldusväärsete elukohtadena. Kusagil ei ole hea elu saabunud ilma higi ja pisarateta, nii on see ka meil.
Tegelikult on alati parim koht elamiseks seal, kus on inimese sõbrad, sugulased ja tuttavad, kus on mälestused ja lemmikkohad. Hea on elada seal, kus räägitakse keeles, millest kõige paremini aru saad ning asjust, mis on mõistetavad. Ära käia ja maailma uurida on kasulik kõigile - kuid elada on siiski kõige parem oma kodumaal.
