Jüri Eintalu: Lumeinimesed, astuge tagasi!
Nii palju lund, et tuleb pähe presokraatikute, Kreeka esimeste filosoofide, kombel arendada metafüüsikat arche'st, kõige ürgalgest.
Näiteks: „Kõik on lumi.“ Või siis kirjutada eskimote Vana Testament stiilis „Lumest oled sina võetud ja lumeks pead sina jälle saama.“
Kadunud malemeistri ja -treeneri Jüri Randviiru üks lemmikväljend oli „No on ikka lumeinimene!“ Lumeinimene on suur ja valge, ta ei paista lume taustalt väljagi. Tema jalajälg on suur. Aga ta on rumal ja ei tea mitte muhvigi. Niivõrd rumalaid inimesi kohtab sedavõrd harva, et kui mõnda sellist näed, siis ütledki: „Lumeinimene!“
Meil on igas erakonnas mõni lumeinimene. Ükski valitseja ei suuda lund ära koristada. Kõigile on üllatuseks, et talvel tuleb lumi maha.
Tõstetakse mingeid skulptuure edas-tagasi, kasutades kumminuiasid, aga lumelabidaid kasutada enam ei osata. Püstitatakse jaburaid monumente ja ehitatakse kirikuid, aga lumest jagu ei saada. Riigis on 100 000 töötut, aga kõnniteedel kõndida ei saa. Lapsevankriga liikumine on kohati täiesti välistatud. Emad kannavad lapsi kõhu peal mingis kängurukukrus ja turnivad üle lumevallide.
Siseminister Jüri Pihl ei suutnud korraldada, et lumme kinnijäänud autodele parkimistrahve ei tehtaks. Selle asemel soovitas ta autojuhtidel trahvid kohtusse kaevata. Mitu tuhat kohtuasja see soovitus kaasa tõi? Lumeinimene, astu tagasi.
Mis erakonnast ta oligi? Õige küll, ta pole enam siseminister. Aga Tallinna abilinnapeana võiks ikkagi taganeda. Koristamata lume pärast. Mis abi temast ikka on. Ah soo, et ta pole enam abilinnapea? Jaa-jaa.
Millisest erakonnast on siseminister Pomerants? Autod olid Padaorus lumevangis nagu padakonnad. Ah et tema ka ei astu tagasi? On ikka padaoru poliitikud...
Aga millisest erakonnast on Tallinna linnapea? Mis kasu meile temast on?
Ühel õhtul tulin Ülemiste keskusest ja jäin bussist maha. Seal on külm tuul. Otsustasin jala mäest alla tulla, et trammiga edasi sõita. Paraku oli sealkandis siis jala lausa võimatu liikuda. Kui seda ütlen mina, vana matkaja, siis on asjal tõsi taga. Igatahes linnapea ei oleks suutnud sealt läbi ronida, selles olen kindel.
Lõpuks ei pääsenud ma Tartu maantee viadukti alt läbi. Seal on väga tihe autoliiklus. Aga üsna kitsas kõnnitee, mille peale lumi oli sõiduteelt lükatud. Sedasi 45 kraadise nurga all. Ma ei riskinud seal lumevalli peal turnida. Kui libised, libised jalgupidi autorataste alla.
Niisiis, lumeinimene Edgar: Tallinna väravast ei saa jalakäijad sisse! Ainult auto või bussiga pääseb linna, aga bussid jäid ju selle ilmaga hiljaks või ei tulnud üldse.
Tallinna linn ei ole jalakäijatele lubatud.
Tahtmatult meenus Herman Hesse romaan „Stepihunt“, milles ühes unenäotoas olid jalakäijad autojuhtidele sõja kuulutanud. Snaiprid võtsid autojuhte roolist maha.
Kui me ei soovi jalakäijate erakonda ja sellist kodusõda, siis võib-olla tuleks Eestis asutada lumeministeerium, sest ükski erakond ega poliitik pole meil lumega hakkama saanud.
