Kõigi kohalolijate — kolm geeniuurijat, Madonna lapsega ning kolm potentsiaalset isakandidaati: vanaldane Hallhabe, tema poeg Puusepp ja Püha Vaim — üle hõljub üks ja seesama väljaütlemata küsimus. Kes on Jeesuslapsukese isa?

Tegelikult on kogu seltskonnas ainult üks liige, kes ei tea õiget vastust: Puusepp. Ent sellest sõltub vägagi palju, millist vastust kuuleb see mees — Madonna abikaasa, kes siiralt usub, et tema naine sai käima peale Pühast Vaimust. Õigupoolest sõltub sellest kogu inimkonna tulevik.

Kui see nii poleks, siis võinuks kogu olukorra lahendada sootuks lihtsamalt. Salaja. Ilma selle dramaatilise isakandidaatide vastandamiseta. DNA-testi tegemiseks piisab ju sellestki, kui võtta süljeproov lapsukeselt ning tema võimalikelt isadelt.

Tõsi, siinkohal tekkisid mõningased tehnilised raskused Pühalt Vaimult proovi saamisega. Ent jääb üle loota, et ammendava vastuse annavad juba Hallhabeme ja Puusepa proovid.

Madonna neelatab, kurk kuiv nagu põuane suvi, beebi kohale langetatud pea longus, justkui kauaks ilma veeta jäänud tulp.

Puusepp pureb närviliselt alahuult, märkamata, kuidas väike verenire valgub lõuale.

Pühale Vaimule eraldatud tooli kohal võib — kui pead pisut viltu kallutada ja silmi pilutada — märgata kerget õhuvärelust.

Ainult Hallhabe, kes hoiab kiivalt peos teadlaste kingitud moodsaimat iPodi, on vana rahu ise. Kõrvaklapid peas, lööb ta jalaga muusikarütmile takti ja jorutab kaasa, kõvasti ja valesti: „Tiliseb-tiliseb aisakell, lumi hell, lumi hell…“

„Kõik on korras,“ ütleb kolmest geeniuurijast Esimene, kuivetu, eatuna tunduv mees. „See laps võib vabalt olla Pühast Vaimust saadud.“

Ülejäänud teadlaste — turske jõmmkäraka Teise ja beebipõskse noormehe Kolmanda — näol peegeldub hetkeks siiras jahmatus. Ent seda üürikest silmapilku, enne kui nad manavad näole professionaalse pokkerimängija mittemidagiütleva ilme, ei jõua märgata mitte keegi.

Kergendusilme näol, hüppab Puusepp püsti ja kõnnib üle kambripõranda Madonna ja lapse juurde, loopides tee peal õhku pahuraid protestisõnu tarbetu tülitamise kohta. Kaitsvalt haarab Puusepp ümber õlgade noorel naisel, kelle madonnasilmist hoovab Esimese poole määratu kergendus- ja tänutunne.

„Me siis nüüd läheme,“ sõnab Esimene. „Veelkord vabandust, et teid kaunil jõuluajal häirisime.“

Esimene võtab taskust tillukese juhtpuldi ja vajutab nupule. Kambri ühe seina ääres materialiseerub suurt halli hernekauna meenutav ajakapsel, millega teadlased olid uurimistööle saabunud. Kapslit ümbritsevad tuled hõõguvad valusvalgelt. Hallhabe naeratab rõõmsalt ja lähendab kaelas rippuva vidina eredale valgusele.

„Laen neidsamuseidki… patareisid,“ selgitab vanamees rahulolevalt.

Söömise ja magamise lõpetanud beebi lutsib oma tillukest pöialt ja vaatab äsjasündinu kõikteadva pilguga geeniuurijaid, kes talle hüvastijätuks lehvitavad. Teadlastest Esimene paneb pisi-Jeesuse käeulatusse kuldselt küütleva iPodi. Lapse silmade kõikteadev sügavus muutub veelgi põhjatumaks.

„Ta ei oska veel haarata,“ selgitab Madonna, „alles ta ju sündis. Ma annan selle talle hiljem edasi.“

Ent laps on endamisi otsusele jõudnud ja viskab pehme käe üle uue mänguasja. Tema oma!

Tagasiteel tänapäeva vaikib kitsukesse ajakapslisse pugenud teadlastekolmik mõne hetke, kuni Esimene käivitab reisiks vajalikud arvutiprogrammid. Ent Teise ja Kolmanda kannatus katkeb ühekorraga ja nad alustavad teineteisest üle rääkides: „Miks…“

Mehed vakatavad ja vahetavad isekeskis pilke. Nooruke Kolmas annab käeviipega Teisele märku jätkata.

„Miks sa DNA-testi tulemuste kohta valetasid?“, nõuab Teine.
Esimene, eatuna tunduv kotkaninaga mees, vaikib.

„Sul pole midagi enda kaitseks öelda, jah?“ ründab Teine. „Kuradi… agent teadlasenahas! Kes sa enda meelest õige oled? Mis õigusega sa näitasid ka meid valelikena, rääkides kõigi kolme eest?“

Esimene rehmab käega, justkui süüdistusi tõrjudes, kuid vaikib endiselt.

Kolmanda närvid ei pea kauem vastu, ta hüppab kitsukeses ajakapslis püsti ja raputab Esimest õlgadest. „Kuradi valevorst, kus on sinu kutse-eetika!“ karjub beebipõskne noormees, kes varem oli vanemate kolleegide poole pöördunud ainult austuse ja aukartusega.

„Me oleme ju teadlased! Miks sa valetasid? Test näitas ju selgelt, kes tegelikult on Jeesuslapsukese isa. Hallhabe, pole vähimatki kahtlust!“

järgneb