Jääst ja lumest ehk kuhu siis ikkagi kaob meie mõttejõud?

MÕNI MÕTE: On jõulukuu, on talvekuu, on mõtisklemise kuu, on päikese sünnikuu, on aastaringi pimedaim aeg. Oleks nagu põhjust ja vajadust ka enda sisse, oma tegemiste sisse mõelda. Osa, päris arvestatav osa meist, soovib seda enda mõtetes teha ja vaikselt uusi eluradu välja mõelda.

Paraku nende arukate ja avaralt elavate mõtted avalikkuse ette peaaegu ei jõua. Nende elulaad on: mõtle enne oma tegemised selgeks, siis püüa neid ellu tuua. Alles seejärel saad neid teistega jagada. Need inimesed viivad tõelist elu edasi. Nende mõttejõud on ka ülejäänutele toeks.

Pisipõnni saamine ja tema kasvamine on kindel, sadu-tuhandeid aastaid kestnud looduse ringkäigu osa. Osa meist võtab seda kohustust nauditava hoole, armastuse ja igapäevase kohustusena. Osa jälgib seda protsessi iriseva, ilkuva targutusega. Osa kahurõõmuga, et oli sul vaja SEE muretseda — nüüd vingud. Hoopis loppis on kolmandate vada — kes käsitleb last perekonnas kui loodusõnnetust või äärmisel juhul kui luksust.

Kahju on, et näiliselt kirjatähed selgeks saanuna, on irisejate, targutajate vähemusrühm meie elus võtmas endale positsioone mida arenenud ja avarate huvidega inimesed nimetavad jahujõudude erakonna diktaadiks. Mul tuleb teinekord isegi oma suhtlemisruumis omi mõtteid kaitsta taoliste lahmivate või JOKK laiutuste eest.

Tarvitseb üldine olukord muutuda, muutuvad kohe ka teemad — ometi ilkuv targutus jääb alles. No näiteks tuli nüüd korralik talv, kuid laiutjad on ka otsekohe platsis.

* * *

Ma ei raiskaks saamatu elukäsitlusega teemale ridagi, kui see mõttemall, pisut teise väljendusnurga alt, ei oleks vallutanud enamuse kommunaalpoliitikute mõtlemis- ja tegutsemisjooniseid. Nende asjatundlik tegutsemislaiskus ja enda kaitsmise kõrgpilotaaž ei saa pälvida muud tähelepanu kui …

Lisaks tänavate kehvale läbitavusele kasvavad ka jääpurikad. Varsti lisanduvad kütmata majade külmamured, jäätunud tänavate libedus. Siis edasi juba lume sulamine ja linnade tolmupilved… . Kes targutusi ja kätelaiutamist pakuvad, on kohaliku lauaülemad.

Algul mõtlesin, et talved on vaid meie riigi asustatud paikade mure. Nüüd olen enam näinud inimene ja saan seda väita kõigi meiega ühel laiuskraadil elavate inimeste ühise hoolena. Selle vahega, et seal pole looduslikud tingimused, külmast tingitud äpardused ja lastevanemate mureks olevad külmad lasteaiad ja koolid, koristamata tänavad, pargiteed lapsevankritega liiklejate neis osalevaade kodanike, vaid terve riigiaparaadi ja linnavalitsuste hool ja kohustus. Peaministril või linnapeal pole vist õigustust oma töötasule, kui riik on koristama lumetehnika puuduse või küündimatute alluvate tõttu, liikluseks läbimatu. Riik ei toimi ja riigi alamate maksudest elav ametkond peaks vastutusele võetama.

Seejuures talv ei tule meile kunagi ootamatult nagu seda meist lõunapoolsetel laiuskraadidel on selgi aastal juhtunud. Meile võib ta ootamatult mõnikord tulemata jääda. Tavalised, inimlikud, mõistuspärased mõtted elu korrastamisel, ei raiu end enam avalikus ruumis läbi. Ei murra, sest mõttejõud takerdub saamatust ja saamahimu ning ülbust tajudes. Jäävad hangedesse kinni, olenemata kõlavatest selgitus- ja kiidulauludest.