KGB minevik - pigem voorus kui puudus

Vello Venseli saladuslik taandumine Eesti Panga nõukogu esimehe kohalt ja redutamine koos abikaasaga Rootsis on ühelt kummituselt jälle tolmu pühkinud. Kas KGB oht on tänapäeval, pea kümme aastat pärast organisatsiooni ametlikku likvideerimist, veel reaalne? Või hakkab KGB-hüsteeria vaibuma? Noorele põlvkonnale on see juba igav teema ajalootunnist.

Aga ka Eesti sisepoliitika on kaasa aidanud KGB maine tõstmisele.

Esiteks: Savisaar-Bakatini leping 1991. aastal KGB Eestist kaotamise kohta tagas neile sotsiaalsed, poliitilised ja isikuõigused. Leping nägi muuhulgas ette Riigikantselei komisjoni moodustamise, et vabanenud tshekistid tööga kindlustada.

Teiseks: Enn Tarto juurutatud süümevande-kohustus lõpeb 1. jaanuaril 2001. aastal. Pärast seda võivad kõik nõukogude luurajad puhta südamega sooritada outcoming´u. Näiteks kandideerida Eesti presidendiks.

Eestis on mitmed endised KGB kaadritöötajad ametis kõrgepalgaliste spetsialistidena: Aare Kruuser (turva), Vladimir Pool (relvad), Rein Sillar (kütus), Juri Zimin (kütus), Valeri Konovalov (turva), Viktor Kozlov (igasugune äri), Mehis Pilv (kinnis-vara jm). Ajakirja Luup tehtud valikuline küsitlus Eesti ärijuhtide hulgas kinnitas, et nad on valmis KGB minevikuga inimesi tööle võtma, sest firmale läheb korda ainult professionaalsus. “Nad on kõrgema haridusega. Distsiplineeritud. Laia silmaringiga,” loetleb Rein Sillar. Eredaim näide on kindral Sillar ise, kes tegeleb Eesti-Vene liinil metalli, nafta, logistikaga.

Üks suur maine puhtakspesija on Venemaa värske president Vladimir Putin, kes räägib uhkusega oma KGB minevikust.

Venseli KGB- minevik võib samahästi osutuda ka õnnestunud santaazhiks, kuna Eesti tipptegijad on haavatavad nii Vene kui Eesti santazeerijate poolt. Näiteks on Kapo peadirektor Jüri Pihl kinnitanud “Postimehes”, et Eesti võimudel õnnestus osta suvel 1992 Eesti NSV KGB agentide 500 arvestuskaarti või nende koopiat. See niinimetatud “vorm 3-a”, mille KGB täitis iga värvatud agendi kohta, sisaldab agendi tegelikke ankeetandmeid ja tema pseudonüüm.

Teisalt on tuntud vene topeltagent Oleg Gordijevski, kes töötas N. Liidu luures ja samal ajal varustas 11 aastat Inglismaa välisluuret MI-6 salajaste materjalidega, nimetanud Luubis neli KGB lihtsat ja igikestvat tööprintsiipi: “Esiteks. Diskrediteerida neid poliitikuid ja ühiskonnategelasi, kes aktiivselt esinevad Eesti liitumise poolt Euroopa Liidu ja eriti NATO-ga. Teiseks. Diskrediteerida neid poliitikuid ja ühiskonnategelasi, kes esinevad Venemaaga tehtava koostöö suhtes skeptiliselt või vaenulikult. Kolmandaks. Korraldada kampaania, mis vähendaks Eesti võimalusi (või välistaks üldse) saada soodsaid laene Läänest, mis vähendaksid taas Venemaa mõju Balti riikides. Neljandaks. Toetada diskrediteerimiskampaaniat nende reaktsiooniliste parteide ja organisatsioonide vastu, kes esinevad Venemaa-vastaste hoiakutega. Erilist tähelepanu pöörata Eesti eriteenistuste ja natsionalistliku suunitlusega parteide diskrediteerimisele.”

KGB fenomen haisva mulli tekitajana seisnebki selles, et pole tarvis midagi tõestada, väljakäidud ideest piisab.