Kati Murdmaa: Pühendunud isadus ei kastreeri, vaid ülendab
Me ei oska ega jaksa olla lastega nii leebed ja kannatlikud kui nende isad. Kusjuures mitte sellepärast, et meie, naised, töötame ja killustume rollide vahel. Hoopis sellepärast, et mehelikud mehed ongi lastega õrnemad ja ärakuulavamad. Mida mehemad, seda kannatlikumad – see on loodusseadus.
Looduslik mehelikkuse määr
Inimeste seas on naised uuemal ajal üha sagedamini mammutikütid sellepärast, et ühiskond pakub neile aina enam eneseteostuse ja karjääri võimalusi. Nad lükkavad töö ja tubliduse nimel emadust edasi või jätavad ära ning lasevad oma lapsed üles kasvatada lasteaedadel-koolidel. Enamasti mitte isadel. Sest inimomaselt vildakad rollikujutelmad ei luba meestel lapsi kasvatada.
Loomariigis on isased isendid suurepärased lapsehoidjad ja õpetajad sellepärast, et emased peavad järgmise pesakonna või varsa-vasika ilmale tooma. Emane tõrjub järglased endast eemale selleks, et need ei imeks teda tühjaks, kuivõrd ta kannab juba uue sigivusperioodi võsukesi.
Järgmise pesakonna nimel tuleb eelmisest distantseeruda. Aga lasteaeda ei avata – jäärad-täkud-pullid õpetavad looduslikult koos toimivates karjades kannatlike papade ja ka onudena tallesid-varssu-vasikaid. Ka hundiisad ja rebasereinud kannatavad suuremeelse maskuliinsusega ära peas elava kutsikakarja teravad hambad ja kiskjaks õppimise õilsa teekonna harjutused iseseisvaks eluks.
Rabedad rollid
Inimesed arvavad, et kodutöid tegev mees on naiselik. Homo sapiens oletab – ise mutant, mitte selline täiuslik imetaja, nagu Jumal teda luues lootis – et lapsi hooldav mees on luuser.
Nihkes rollitõlgendusele vaatamata kehtib ikkagi ürgne valem: LAPS = EMA + ISA
See taevane matemaatika kehtestab a priori võrdõiguslikkuse. Eestlastest kaugemale edasi, tagasi eluterve eluteatri rollijaotuse juurde jõudnud skandinaavlased on juba ammu laiendanud selle võrdõiguslikkuse lapsekasvatuselt ka kodutöödele ja elukutsetele. Eestlased peavad tagasi tegelikkuse juurde kroolimiseks ministeeriumi juures maksumaksja raha eest võrdõiguslikkuse spetsialisti pidama…
Ent mistahes spetsialist ei kaitse üht mu head tuttavat, kes enne oli rahakas tegudemees ja nüüd meeleheitel koduperemees. See turd sell pidas olnud aegadel naist kodus üleval, et see saaks tema kodu ja lapsed laitmatul joonel hoida. Tuli masu, töökaotus – ning naine läks tööle ja mees jäi koju. Nüüd turvab ja maandab, kuulab ja hooldab isa teismelisi lapsi. Ema teenib raha, kodu on soe ja puhas, tervislik kodutoit iga päev laual, aga…
Naine ütleb mehele iga päev ka kohutavalt halvasti. Mees oleks oma positsiooni ja missiooniga sügavalt rahul, ent naine võtab julmade sõnadega temalt nii munad kui eluisu. Nende elust on lahkunud nii austus ja armastus kui seks.
Munad maas?
Üks teine mu hea tuttav tõestab päevast päeva tegudega, et pühendunud isadus ei kastreeri, vaid ülendab. See mees peab suurt, mitmefunktsioonilist talu hulga sulaste ja teenistujatega. Mitu sulast on vägagi kireva taustaga, mistõttu nende töös ja joonel hoidmine eeldab äärmiselt karmi ja kindlat kätt.
Sama karm käsi aga ilmutab erakordset hellust ja tundlikkust, tähelepanu ja armastust kahe lapse vastu, keda see talumees üksinda kasvatab. Seega on see Mees hiilgav näide võimalusest kaks näiliselt vastandlikku poolust ühitada.
Need poolused pole tegelikult vastandlikud. On terviku kaks poolt. Küllap teiegi teate, et maailmas on olemas hellad killerid – sõjardid ja päästetöötajad, kes hoiavad tööst vabal ajal oma beebisid peopesal ja südame süles. Kui ilmsi ei tea, siis filmis olete ikka näinud.
Kui märuleid ei vaata, siis loodusfilmides on teile vast ikka silma jäänud trallavate kutsikate keskel armulikult haigutav isaskiskja, kes selle haigutuse kõrval õpetab kutsikad ainsa käpahoobiga saaklooma surmama.
Emade projektid ja isade elumõte
Inimkonnas on süvenemas käärid. Ühest küljest käärid heade-halbade, jääjate-minejate, terade-sõkalde vahel. Teisalt aga ka käärid äärmuslike protsesside ja normi vahel. Need äärmuslikud protsessid lülitavad uskumatult reeglipäraseks muutudes isad lapse elust välja.
Lapses on pool kummastki vanemast – nii rakulises kui energeetilises mõttes. Laps vajab mõlemat vanemat. Mida iganes need vanemad mõnel eluetapil teineteisest ka arvavad. Seega pole ühelgi emal tegelikult õigust isa lapse elust välja filtreerida. Ja pahatihti isa vaid alimentideks taandada, oo armetust.
Maailma tekib üha rohkem doonoritena kasutatud mehi, kui karjäärile häälestatud naised sigitavad kenas keskeas oma ainuotsusena teadlikult lapse kui sooloprojekti. Mõned soleerivad projektiemad ei pöördu enam kunagi doonorisa poole. Mõned nõuavad ärakasutatud mehelt oma projektlapsele ka elatisraha, ehkki isa ei kohtu lapsega pea kunagi. Minagi olen muide projektlaps, kes tuli siia ilma ema ainutahtel; kellele isa aumehena küll oma nime andis, ent kelle lapsepõlves figureeris papa põhiliselt rahakaartidena. Sain isa kui isiksusega tuttavaks omal algatusel teismelisena ning otsin õigupoolest tänini teed Oma Isa juurde. Otsingute käigus olen jõudnud veendumuseni, et ühtki meest ei saa sundida abielus elama ega isa mängima, kui see polnud tema projekt.
Samas olen ka veendunud, et neid isasid, kes on last planeerinud ja oodanud, mähkinud ja vannitanud, imetlenud ja armastanud, ei ole kellelgi õigust lapsest eraldada. Eestis tekkinud liikumine Isade Eest, mis võitleb meeste õiguse eest oma lastega kohtuda ja tegeleda, iseloomustab kääri nihestunud maailma kõige valusamal moel.
Kohanegem kahe kääris tendentsiga. Esiteks moodustavad üha suurema osa arenenud maailma inimkonnast tegudenaiste sooloprojektid. Teiseks söandavad tegudemehed lastele kogu mehisusega pühenduda.
Tuleb tunnistada, et nii mu laste isa kui kasuisa kuulavad laste jutte ja triigivad nende kleite, loevad neile ette ja vaatavad koos multikaid võrreldamatult rohkem kui mina. Pooltõde on, et mina talitan ja töötan ja toimin sel ajal sajaga. Päris tõde on aga: mina, naine, pole nii mehine, et olla sama hell ja pühendunud kui mees, ISA.
